Download
1 / 12
120 likes | 306 Views
Platoni dialoog Kratylos. Kirjutatud üleminekuperioodil varastelt dialoogidelt küpsele perioodile (4 saj eKr, 80ndad) K eskendub keelele ja mõistete määratlemisele . Põhimõiste: Onomata , ingl k tõlgitud kui “names” kuid õigem oleks vist — “words”
E N D
Platoni dialoog Kratylos • Kirjutatud üleminekuperioodil varastelt dialoogidelt küpsele perioodile (4 saj eKr, 80ndad) • Keskendub keelele ja mõistete määratlemisele. • Põhimõiste: Onomata, ingl k tõlgitud kui “names” kuid õigem oleks vist — “words” • Põhiprobleem – kas on võimalik mõista asja olemust, kui on teada tema nimetus (nimi), st kas nimed võivad olla asjade mõistmise vahendid. Väga aktuaalne küsimus nii Sokratese kaasaegsete, kui ka eelkäijate (atomistide ja sofistide) jaoks.
Kratylos • Asjade objektiivsete olemuste “kohaloleku” erinevad tasandid/astmed inimese subjektiivses teadvuses. • Algab lingvistilise küsimusega: • Kas nimed on puht konventsionaalsed (Hermogenes) • Või on nad nimetatava objekti olemusest sõltuvad (Kratylos)
Kratylos Lõppeb kahe ontoloogilise teooria vastandusega: • Herakleitose (umbes 535 eKr – 475 eKr) “kõik voolab” teooria "Ühte ja samasse jõkke astume ja ei astu" "Eksisteerime ja ei eksisteeri" "Ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda" Platoni tõlgenduses: "Kõik muutub ja miski ei jää samaks" Cratylos (reaalne), Herakleitose truu õpilane viib selle igavese voolavuse teooria äärmuseni, väites, et ühte jõkke ei saa astuda isegi üks kord mitte • Platoni õpetus vormides (eidos) (Socrates)
Kratylos • I. Sissejuhatus(383а - 384е) • II. Nimede kokkuleppelisuse teooria kriitika (385а - 391а) Sokrates vaidleb Hermogenesega, kes väidab, et igaüks võib nimetada asju, nagu soovib ja ei ole mingit “loomulikku seost” nime ja objekti vahel. • III 391b-421d etümoloogiline. Analüüsitakse sõnade osi, leidmaks alussõna, mis annab sõnale esmase tähenduse. Ei küsita selle järel, kuidas need primaarsed sõnad on tähenduse saanud.
Kratylos • Heliline sümbolism 421d-427 primaarsed, elementaarsed nimed peegeldavad, imiteerivad objekte nende “taga” – omalaadne tähenduse “pildilisuse” teooria. Kuid helid ise, heliline jäljendamine, ei anna veel “õiget” nime. IV. Relativismi kriitika (428е - 438е) Kratylos arvab, et kõik asjade nimetused ja nende tähendused on ühtemoodi nii valed kui õiged, st vahet pole (428е - 430а).
Kratylos • Socrates vaidleb vastu: iga nimetus on seotud konkreetse esemega ja on tema jäljend (mimesis). Järelikult, kui jäljendamisel on midagi moonutatud, siis on nimetus vale, st ei saa öelda, et kõik nimede on ühtmoodi kas valed või tõesed (430а - 432а). • Ründab Kratylose väidet nimede “loomulikust” päritolust 435d-440asjade teadmine on enne teadmist läbi keele. Keel ja teadmine on võimatu voolavuse teoorias, kuid võimalik, kui on olemas muutumatud vormid (ideed).
Kratylos • V. Kokkuvõte.Gnoseoloogilised (tunnetusteoreetilised) järeldused nimede teooriast (438е - 440е). • Kuna nimed võivad üksteisega seguneda, kord erinedes, kord sarnanedes, siis on selge, et esemete nimetused üksi ei kindlusta ei nende õiget kasutust ega ka nende objektiivset tähenduslikkust. Tähendab, tõde asja kohta saame teada asjast enesest, aga mitte tema kujust (eicon, 439а), mida väljendab nimi (438е - 439b).
Kratylos • Asjad ise aga on pidevas (valmis)saamises, mis on võimalik vaid siis, kui on olemas miski, mis on muutumatu ja alati valmis – puhas vorm, idee. See ei “voola”, ainult tema omadused on muutumises (439с - е). • See, mis on üleüldine (jagamatu) ja voolab, on tunnetamatu. Tunnetatav on see, mille kohta on võimalik midagi öelda (440а - е).
Kratylos • Kokkuleppelisus jääb pidama selle juures, mis on hädavajalik ja küllaldane tavasuhtluses, kuid kui me küsime tõe järele, jääb sellest väheks. • Oluline eristus:tavanimed (siin võib küsida päritolu, etümoloogia ja koostise järele, on kohta kokkuleppelisusele ja harjumusele) ja “tõelised, ideaalsed nimed” (ei mingeid küsimusi, tähendustel ei ole etümoloogiat. Head mõisted suudavad haarata objektiivset reaalsust ja neid ei määra ära kokkulepped ja harjumused).
Kratylos • Erinevus sõnade ja tähenduste (kontseptide) vahel vastab erinevusele kahte tüüpi diskursuse või dialektika (vestlus/väitluskunst) kahe erineva tähenduse vahel. Tavasuhtlusese kasutavad inimesed keelt, et rääkida tavalistest asjadest. Filosoofilises diskursuses (Platoni määratluses “dialektika”) kasutavad filosoofid keelt, et rääkida tähendustest või kontseptidest (vormidest).
Kratylos • Tavasuhtluse vestlusaines on Vormide ja kõigevoolavuse vahel: on küll olemas teatud stabiilsus, et olla vestlusobjektiks, kuid puudub see täielik stabiilsus, mis lubab vormidel olla vankumatu teadmise objektiks.
