Diktatuurid Lääne-Euroopas

1. Diktatuurid Lääne-Euroopas Fašistlik Itaalia

2. Diktatuuride tekkele aitas kaasa sõjajärgses maailmas kujunenud olukord, mille olulisemad tunnusjooned olid järgmised: 1) uute, kergemini manipuleeritavate ehk suunatavate rahvakihtide kaasamine poliitilisse ellu; 2) pettumine Versailles`i süsteemis; 3) pettumine demokraatlikus riigikorralduses: valimiskünnise ja demokraatlike traditsioonide puudumine tekitas terava riigisisese võimuvõitluse ning ebastabiilsuse, mis kahjustas demokraatia autoriteeti ning tõi kaasa igatsuse kõva käe järele; 4) majanduslikud raskused. Diktatuuride teke ja tunnusjooned

3. Parlamentaarsest demokraatiast kõrvale kaldunud riigid jagatakse 2 rühma: a) autoritaarsed ja b) totalitaarsed. • Autoritaarses riigis on enamik võimust koondatud ühe isiku või isikute väikese rühma kätte, poliitiliste erakondade tegevus on kas lõpetatud või piiratud, rahval puudub otsene võimalus oma juhtide otsuseid mõjutada. Tähtsaks peetakse konservatiivseid väärtusi ega propageerita vägivalda riigi ees seisvate probleemide ainsa lahendusena. • Totalitaarseriigikorralduse puhul iseloomustab lisaks võimu koondumisele ühe juhi ja tema sõltlaste kätte ka kontroll inimeste mõtteavalduste ning tegevuse, tegelikult kogu nende elu üle. • Massirepressioonide abil loodud hirmuõhkkonna tõttu võib totalitaarset diktatuuri nimetada ka hirmuvalitsuseks. Totalitaarse riigikorralduse puhul on kindlasti tegemist diktatuuriga. Autoritaarsed ja totalitaarsed riigid

4. 1920-ndate aastate alguses süvenes Itaalias sisepoliitiline kriis, mille põhjused olid järgmised: • 1) Itaalia osales I maailmasõjas küll võitjate poolel, kuid inimkaotused olid väga suured; • 2)niigi suhteliselt nõrk majandus oli sõja tõttu tugevasti kannatada saanud; • 3)Pariisi rahukonverentsil ei arvestatud Itaalia nõudmistega (näiteks ühendada kõik itaallastega asustatud alad), mis see tekitas revanšismitaotlusi; • 4) Itaalia ühiskonnas kasvas pidevalt vasakpoolsete mõju (eriti sotsialistliku partei tähtsus, mis oli Euroopa sotsiaaldemokraatlikest parteidest vasakpoolseim); • 5) vastukaaluks vasakpoolsuse kasvule ühiskonnas hakkasid koonduma ka parempoolsed jõud, kes kartsid kommunistide võimulepääsu. Kasutades hirmu vasakpoolsuse ees hakkasid tekkima peamiselt sõjaveteranidest koosnevad ning natsionalistlikku meelsust kandvad nn. võitlusliidud; Fašistlik diktatuur Itaalias

5. Võitlusliidudkujunesid endise sotsialisti BenitoMussolini (1883-1945) juhtimisel Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks (fašistid). Selle populaarsust suurendas lubadus lüüa riigis kord majja ning rahvuslus rõhutamine. • Mõiste fašism tuleneb sõnast fasces, mis pärineb Rooma riigi ajast, mis tähendas rihmadega kinniseotud vitsakimpu sellest välja ulatuva kirvega – võimusümbolit, mida liktorid ametiisiku ees kandsid. • 1922.a. korraldasid fašistid „marsi Rooma“ – jõudemonstratsiooni, millega taheti valitsusele ja kuningale näidata oma jõudu ning nõuti ministrikohti valitsuses. • Alludes survele anti Mussolinile 1922.a. valitsusjuhi - peaministri koht ja fašistidele 5 ministrikohta. Fašistlik diktatuuri kujunemine

6. Fašistlikku diktatuuri ei kehtestatud mitte kohe. Diktatuur kehtestus järk-järgult aastatel 1925-1929. • Esialgu üritas Mussolini valitseda Itaaliat vormiliselt demokraatlike meetoditega. Valitsuses oli fašiste 1/3, parlamendis umbes 10%. • Valitsusest eemaldati kõik mittefašistid. Laiendati valitsusjuhi (Mussolini) õiguseid, kes enam ei vastutanud parlamendi ees, vaid ainult kuninga ees. Samas oli kuningas pideva fašistide poolt lähtuva surve all. • Keelustati kõik parteid peale fašistliku. Kehtestati üheparteisüsteem. Fašistliku Itaalia sisepoliitika

7. Suleti opositsioonilised ajalehed ja kehtestati tsensuur. Propageeriti rahvuslust ning Vana-Rooma ideaale. • Kiusati taga antifašiste ja suleti neid koonduslaagritesse. • Parlament kaotas oma senise tähtsuse. • Kehtestati kontroll hariduse, armee ja ühiskondlike organisatsioonide üle. • Riigis toimusid propagandistlikud massiüritused ja tekkis Mussolini isikukultus. • Erinevalt Saksamaast ja NSV Liidust oli terror Itaalias palju pehmem; massilisi hukkamisi ei toimunud. Ka ei kiusatud Itaalias taga juute.

8. Itaalia eesmärgiks oli Vahemere ääres domineeriva ja itaalia rahvusel põhineva „Suur-Itaalia“ loomine tuginedes Vana-Rooma vallutustele. • Itaalia välispoliitikat iseloomustas agressiivsus. • Kuna seni oli Itaalia koloniaalpoliitikas suhteliselt kõrvalseisja rollis olnud (erandiks Türgilt 1911-1912.a. hõivatud Liibüa ja 19. sajandi lõpul hõivatud osa Somaaliast ning Eritrea); üritati kaotatut tasa teha. • Aastail 1935-1936 vallutati Etioopia (viimane oli Rahvasteliidu liige, kuid erilisi Itaalia vastaseid sanktsioone sellele ei järgnenud). • 1930-ndate teisel poolel lähenes Itaalia Saksamaale; ühiselt tegutseti Hispaanias ning sõlmiti liidusuhteid. Fašistliku Itaalia välispoliitika

9. Itaalias kehtestati majanduse juhtimise korporatiivne süsteem ehk tööandjate ja tööliste koondiste/korporatsioonide loomine, mille kaudu organiseeriti klasside koostööd kutsealade kaupa. Sellega taheti vältida klassivõitlust. Samas oli valitsusel võimalik läbi korporatsioonide juhtida riigi majandust. • Riik sekkus aktiivselt majandusse. • Eraomand säilis, ent ettevõtte omanik vastutas riigi ees tootmisküsimustes. • Ametiühingutesse kuulumine tehti kohustuslikuks; töölistele kehtestati teatud soodustused. • Streigid olid keelatud. • Itaalia majandus arenes aga teistest suurriikidest (ka totalitaarsetest) aeglasemalt. Fašistliku Itaalia majandus

10. Karikatuur "Fašistlik kokteil": lootused revolutsiooniliseks muudatuseks futurism sündikalism endise relvavendluse tunne rahvuslikkuse esiletõus soov tugeva valitsuse järgi põlgus võimetu valitsuse vastu üliõpilaste revolutsioonilisus sõjavastaste sotsialistide hukkamõistmine hirm sotsialismi ees keskklassi kriitiline hoiak riigi vastu, kes ei suuda neid tööliste eest kaitsta maaomanike vaenulikkus esilekerkivate talupoegade liitude vastu isiklikud ambitsioonid (eriti Mussolini omad) eeldused võimule jõudmiseks /---/