1 / 32

Mihhail Lermontov (1814 – 1841)

Mihhail Lermontov (1814 – 1841). Autoportree aastast 1837. Lermontovi päritolu.

ilyssa
Download Presentation

Mihhail Lermontov (1814 – 1841)

An Image/Link below is provided (as is) to download presentation Download Policy: Content on the Website is provided to you AS IS for your information and personal use and may not be sold / licensed / shared on other websites without getting consent from its author. Content is provided to you AS IS for your information and personal use only. Download presentation by click this link. While downloading, if for some reason you are not able to download a presentation, the publisher may have deleted the file from their server. During download, if you can't get a presentation, the file might be deleted by the publisher.

E N D

Presentation Transcript


  1. Mihhail Lermontov(1814 – 1841) Autoportree aastast 1837

  2. Lermontovi päritolu Lermontovi juured ulatuvad Šotimaale (nn kaotatud kodumaa): ühe versiooni järgi on tema esiisaks šoti poeet Thomas Learmont, kellest on ballaadi loonud Walter Scott; teise versiooni järgiHispaaniast Šotimaale põgenenud krahv Lerma, kelle nime kohtab Friedrich Schilleri “Don Carloses”.

  3. Lermontovi kodumaa Vaimseks kodumaaks saab Lermontovile Kaukaasia, millega tema elu tihedalt seotud on. Esimest korda sattus ta sinna lapsepõlves ja need mälestused kajastuvad tema romantilises noorusluules ja poeemides. 1837. aastal, pärast Puškini surmale pühendatud luuletuse “Poeedi surm” ilmumist pagendati Lermontov Kaukaasiasse. 1840. aastal pagendati ta pärast duelli uuesti Kaukaasiasse. Ta võttis osa lahingutegevusest Tšetšeenias. Kaukaasia mälestused jõuavad ka romaani “Meie aja kangelane”.

  4. Lermontov Lermontovi elulugu (vene keeles) http://www.youtube.com/watch?v=YQZPjytIoCk&feature=related Lermontovi välimuses ja karakteris olid ühendatud vastandlikud jooned; ta valib teadlikult isolatsiooni ümbritsevast keskkonnast; tema kangelaseks saab tagakiusatav rändaja, kes on võõras oma kodumaal.

  5. Lermontovi loomingu I periood 1828—1832: varane noorukiea luule, mida autor ise ei pidanud avaldamisküpseks ja mis oli tugevasti mõjutatud kirjanduslikest eeskujudest; tema luulekeel on traditsiooniline; Varasema pihtimusliku luulelüüriline mina on traagiline, kannatav ja keskkonnale vastanduv sisspoole pööratud inimene.

  6. I periood Varase perioodi luule keskmes on vastandused ingellik ↔ deemonlik taevane ↔ maine puhas ↔ patune hea ↔ kuri Varasem armastusluule on sügavalt autobiograafiline ja kindla adressaadiga (Anna Stolõpina, Jekaterina Šuškova, Varvara Lopuhhina); valdavad on pettumusmeeleolud.

  7. Lermontov 1839

  8. Lermontovi tuntuim luuletus on “Puri” – ühendab priiuse ja vangipõlve, mässumeele ja sunnitud rahu. PURI Nii üksi siniudus loovib üks puri merel avaral. Mis ta küll võõrsilt leida soovib? Mis kodumaal jäi maha tal? Mast naksub, paindub, tuul on kähe, laev läbi tõttab vahus veest. Ah, õnne püüdma ta ei lähe ja ta ei page õnne eest! — Ta peal on taeva selge sina, all taevast heledamad veed; — kuid torme ihkab mässuline, just nagu rahu tooksid need! Tõlkinud August Sang http://www.youtube.com/watch?v=qT45lI_3zKo&feature=related

  9. On igav ja kurb On igav ja kurb! - Pole suruda kellegi kätt, kui südamehädas end laastad ... Ja soovid ... Mis kasu on toonud see soovide pett? Kuid aastad, need kaovad, kõik paremad aastad ! - Arm - keda küll helliks? -,ei tänaseks tasu end see, kuid igavest armastust pole ... Kas endasse vaatad? - Sääl möödunust puhas on tee: rõõm, piinad ja kõik on nii armetult kole. Ja kired? - Kaob vara või hilja see magus-õrn äng, eks mõistus tast jagu saa vali. Ja elu, kui jaheda huviga vaatad, on mäng, on selline rumal ja tühine nali ! Marie Underi tõlge On igav ja kurb - pole ühtki kes ulataks käe, kui murede kütkes end laastad. Sa loodad veel? Milleks, kui täitumist iial ei näe? Kuid aastad, need kaovad - k6ik paremad aastad ! Sa armastad? Keda? Ei kesta saa jäädavalt see, kuid hetkeks ei tasu ju vaeva. Sa endasse vaatad? Seal midagi rõõmu ei tee, kui palju ka möödunu tuhas ei kaeva. Jääb kirgede tuhing, kuid seegi kord lahtuma peab, sest mõistus on kohtunik vali ja kõik meie elu - kes teraselt vaatab, see teab - muud pole kui rumal ja labane nali ... August Sanga tõlge

  10. “Ingel” Kord lendas üks ingel öölaotuse all, laul vaikne suul helises tal.Kuu, tähed ja pilved - kõik kuulama jäidneid helisid õnnestavaid.Ta laulis, et kaunimat olla ei saakui eedeni õndsusemaa,kus haljaste salude lõhnadevooskõik patuta vaimud on koos.Ta kandis üht hinge, veel sündimatut, maailma, kus mure ja nutt.Ja jäädavalt noorele hingele siisjäi kõlama põue see viis.Ja ringi uustulnuk all laotuse käis,rind kummalist igatsust täis.Maa igavaid laule küll kuulis ta seal,kuid tröösti ei leidnud neist eal.Tlk. August Sang Edward Robert Hughes "Öö tema tähekeega" (1912) Lermontov“Ingel” (esitaja: Aleksander Feht)http://www.youtube.com/watch?v=CLtXVjJLDUo

  11. “Prohvet” Sest päevast alates, kui mind lõi nägijaks kõikvõimas Allah, õel, paheline inimrind kui raamat minu ees on valla. Tõe, armastuse sõnumeid ma kuulutasin inimsoole. See aga marru ajas neid, ja kive lendas minu poole. Siis kõrbe, kandes kehva rüüd, ma põgenesin linna kärast, ja nagu linnukene nüüd ei muretse ma homse pärast. Kõik loomad looja taeva all mu ees on taltsad. Rõõmsal helgil ka tähed kõrgel üleval mind kuulatavad taevatelgil. Kuid käin ma argselt rahva seas, seal põlgust ükski hing ei varja. Rauk, rahulolev nägu peas, end laiutab kesk laste karja: “Kas näete! Tühja kõrkust täis meist ära pööras end see rumal. Ta põlgas meid, sest talle näis, Ee tema kaudu räägib jumal. Kas näete, nüüd on selle eest ta vaene, närudes ja nälgib. Kas näete, lapsed, kuidas jälgib nüüd kõigi põlgus seda meest!” “Prohvet” (laulab Aleksander Feht) http://www.youtube.com/watch?v=UkkWqwcAZs0&feature=related

  12. Lermontovi poeemid 1828—1831 kirjutas Lermontov 15 poeemi; Ühised jooned: • eksootiline tegevuspaik (Kaukaasia, Hispaania, Itaalia); • süžee pärineb Kaukaasia rahvapärimusest, piiblist või ajaloost; • poeemide kangelased on stiihilised mässajad; • sündmused arenevad dramaatiliselt; • kättemaksumotiiv.

  13. “Deemon” (1829–1841) • Lermontov kirjutas ligi paarkümmend poeemi. • Tuntuim neist on “Deemon”, mille aluseks on piiblilegend mässulisuse tõttu taevast pagendatud kurjusevaimust. • Kuula: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=919671 Vrubeli illustratsioon “Tamaara tants”

  14. “Deemon” Lermontov “Deemon” RuštemGalitš http://www.youtube.com/watch?v=B9_T5iZCcvo&feature=related Anton Rubinštein (Georg Ots) romanss “Deemonist” http://www.youtube.com/watch?v=0bMX5-f-hrw&feature=related Vrubeli illustratsioon “Deemon ja Tamaara”

  15. Mihhail Vrubel “Istuv deemon” (1890)

  16. “Jooksik”(Mäestiku legend, 1839) Tuntuim Kaukaasia-aineline poeem Kui hirv, kes kuuleb koerte kära, või nagu jänes kotka eest — nii jooksis võitlusväljalt ära Harun, tšerkessi sõjamees. Au, priiust kaitstes langes isa, kaks venda tandril maha jäid, ja võitja, tõstes rõõmukisa, nüüd tolmu sõtkub nende päid. Las veri nõuda vere hinda — Harun on heitnud püssi käest ja mütsi peast, ta au ei hinda, ta pakku lippab kõigest väest.

  17. Ju päev end mägedesse peitis, ja tumedale maale heitis öö valge uduliniku. Head kargust idakaarest uhkas, ja kõrbele, mis unes puhkas, nüüd vaikselt tõusis kuldne kuu ... Kurk janust kõrbeb. Verd ja higi näolt pühib väsind sõjamees ja näeb, et kodupaik on ligi. Kuupaistes on auul ta ees. Seal oodata ei teatud teda. Öös hooned tummalt tukkusid. Vaid tema suutis põgeneda, kõik teised sõjas hukkusid Ta tuntud saklja poole tõttab, tuld märkab — peremees on toas. Ja julguse ta kokku võtab ja seisab akna valgusjoas. Selimiga ta seltsis mängis ja suureks sai, kuid sõpra see ei tunne ära: tõvesängis ta lamab, ees on viimne tee. «Au Allahile! Sinu kaitseks on sängi peatsis keerubim, et sa veel au ja võite maitseks» «Mis uut on?» küsib talt Selim ja tõstab pead – näo närtsind joontes lööb lootus särama: tal soontes ka läheneva surma eel on sõjamehe veri veel.

  18. «Kaks päeva visalt taplesime. Mu taat ja vennad surma said. Et ise pääsesin, on ime. Ma jooksin mööda mägismaid, kust ainult kiskjad läbi saavad, kuid iial inimhing ei käi. Mu jalgel kividest on haavad. Tšerkessid löödud on. Mis jäi mul üle muud kui põgeneda? Oh ütle, et sa minust end ei pööra ära, verevend, ma surmani pean meeles seda.» Kuid vastas temale Selim: «Ma põlgan sind! Mu majast kasi! Argpüks, kes teotab mägilasi, eal õigustust ei leia siin.» Näol ahastus ja häbipuna, Harun neid sõnu kuulas pealt ja norus peaga, sõnatuna ta jälle öösse astus sealt. Üks mõte hetkeks seisma sundis meest uue saklja lähedal ja mälestuste võimu all ta jälle värsket lootust tundis ja äkki valgus nukker hing täis rahu, rõõmu, valgust, ning öövaikuses, mis kattis ilma, kaht hella, leegitsevat silma ta nägi selgelt enda ees. «Ta armastab mind!» mõtles mees ja tahtis maja poole minna, kui äkki vaikselt kostis sinna üks ennemuistne lauluviis, tal viimse vere palgelt viis:

  19. Kuu ujub öös, vaikne ja kindel. Noormehel rindel taplus on ees. Džigitt end relvale najatab, tütarlaps temale pajatab: Käies võitluseteel kõik raskused talu ja prohvetit palu. Ole usule ustav, aule ustavam veel. Reeta on kole, midagi loota argadel pole, au neid ei oota. Usse on täis nende haavad, kiskjate söögiks nad saavad. Kuu ujub öös, vaikne ja kindel. Noormehel rindel taplus on ees.

  20. Ta möödub asulast, mis tukub kottpimeda öötaeva all ja ainult raske pisar kukub aeg-ajalt ripsmeilt näole tal. Nüüd aga on ta koduõues. Seal paistab väike, küürus onn. Ta peatub akna all ja põues tal jälle värske lootus on. Veel ärkvel muidugi on ema ja palvetab nüüd pere eest ja ootab seal. Kuid ootab tema ka teisi poegasid ja meest. «Tee lahti! Sinu lemmikpoju on siin. Ma suure vaevaga sain tagasi su juurde koju.» «Kas üksinda?» — «Jah, üksinda.» «Kuid isa, vennad?» — «Jäidki sinna! Ju hinged teele asusid, et taeva õndsusesse minna.» «Kuid kas sa kätte tasusid?» «Oh ei! Ma sain sealt põgenema ja koju jooksin sedamaid, et sulle rõõmuks olla, ema, ja pühkida su pisaraid.» «Vait, vilets gjaur! Kui hädaohus sul meelest unus au ja kohus, siis ela üksinda ja tea: koos ara orja, reeturiga on mulle piinaks raugaiga. Ma pojaks enam sind ei pea.» Ja vaikseks jäi kõik väikses majas. Veel kaua aega akna all Haruni palveid, vandeid kajas. Pistoda käes siis välkus tal ja lõpule sai piin ja häbi... Kui koitis, ema lihast last maas märkas, tera rinnast läbi, ja pilgu ära pööras tast.

  21. M. Lermontov, G. Gagarin “Valerik”, 1840 (Vene Muuseum, Peterburg)

  22. M. Lermontov “Vaade Tifilisile”, 1837

  23. Väike Lermontov Lermontovi töötuba (majamuuseum, Moskva)

  24. Lermontovi majamuuseum Moskvas (Malaya Molchanovka 2 ) Maja, kus Lermontov elas (Lermontovo küla, Belinski rajoon)

  25. M. Lermontovdraama “Maskeraad” (1835) • Tegevus toimub kirjaniku kaasajal, 1830. aastate Peterburis. • Peategelane Arbenin, Lermontovi ajastu inimene, on võltsi ja teeskleva kõrgseltskonna moraali vihkama hakanud. Samas on ta sellesama seltskonna moraali kammitsais ja tapab laimust tagant kihutatuna oma armastatud naise Niina ning hullub. • Teos on metafoor kõrgemast seltskonnast, kus inimesed peidavad oma tõelisi tundeid maski taha ja kus vale on saanud seaduseks. • Tsensuur keelas teose ära ja autori eluajal see lavale ei jõudnud.

  26. Lermontovi haud Tarhanis Lermontovi mälestussammas

  27. “Meie aja kangelane” Realistlik romaan, kus “ehtsalt antud ajastus uus inimene kajastuks”. Kazbitš ja Azamat M. Vrubeli illustratsioon

  28. “Meie aja kangelane” Vürstitar Mary ja Grušnitski M. Vrubeli illustratsioon

  29. “Meie aja kangelane” Petšorin duellil M. Vrubeli illustratsioon

  30. Mälestussammas Kislovodskis

  31. Lermontovi joonistus

More Related