Planeeringute järelevalvest __________________ HOL-i Volikogu 21.12.2011

1. Planeeringute järelevalvest__________________HOL-i Volikogu 21.12.2011 Jaan Saulin Harju Maavalitsuse Arengu- ja planeeringuosakonna Planeeringute talituse juhataja kt 6118 788 jaan.saulin@mv.harju.ee

2. Planeerimisseadus Planeerimisseadusreguleerib riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste isikute vahelisi suhteid planeeringute koostamisel. Planeerimisseaduse eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks. Ruumiline planeerimine – demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ning vajadusi. Keskkonnamõju hindamise kaalumise kohustus – kui planeeringute elluviimisega võib kaasneda oluline keskkonnamõju, siis tuleb algatada samaaegselt planeeringuga keskkonnamõju strateegiline hindamine või teha hindamise algatamata jätmise otsus, viimasel juhul lasub otsustajal mittealgatamise põhjendamise kohustus (alus: keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus). Planeerimise avalikkus – planeeringute koostamine on avalik. Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus.

3. Planeeringute liigid Üleriigiline planeering – riigi territooriumi ja asustuse arengu üldistatud, strateegiline käsitlemine; Maakonnaplaneering – maakonna territooriumi arengu üldistatud käsitlemine, asustuse arengu tingimuste ja olulisemate infrastruktuuri objektide asukoha määramine; Üldplaneering – valla või linna territooriumi arengu põhisuundade ja tingimuste määramine, aluste ettevalmistamine detailplaneerimise kohustusega aladel maakasutus- ja ehitustingimuste seadmiseks; Detailplaneering – maakasutus- ja ehitustingimuste seadmine linnades ja alevites ning teistel detailplaneeringu kohustusega aladel ja juhtudel.

4. Planeerimisala korraldamise pädevus Siseministeeriumi pädevus - planeerimise üleriigiline korraldamine (üleriigilise planeeringu koostamine), järelevalve maakonnaplaneeringute üle, maavanema ja kohalike omavalitsuste planeerimisalaste eriarvamuste lahendamine; Maavanema pädevus – planeerimise maakondlik korraldamine (maakonnaplaneeringu koostamine), järelevalve üld- ja detailplaneeringute üle, kohaliku planeeringu avalikul väljapanekul esitatud vastuväidete lahendamine, kui omavalitsus ja vastuväiteid esitanud isik pole suutnud jõuda kokkuleppele; Kohaliku omavalitsuse pädevus – planeerimise omavalitsuse territooriumil korraldamine (üld- ja detailplaneeringute koostamine), järelevalve kehtestatud üld- ja detailplaneeringu järgimise üle. Kohaliku omavalitsuse pädevusse kuulub ka omal territooriumil ehitusjärelevalve teostamine (seal hulgas projekteerimistingimuste, ehituslubade ja ehitiste kasutuslubade väljastamine).

5. Maavanema järelevalve planeeringute koostamise üle I Maavanema järelevalve alla kuuluvad: 1) üldplaneeringud; • detailplaneeringutest: üldplaneeringut muutvad detailplaneeringud, üldplaneeringuta maa-aladele koostatavad detailplaneeringud, lahendamata vastuväiteid (mis esitati planeeringu avaliku väljapaneku ajal) sisaldavad detailplaneeringud. Maavanema pädevus järelevalve teostamisel: • Enne planeeringu avalikku väljapanekut: • riigiasutustega kooskõlastamise nõudmine - maavanem võib vajadusel määrata üldplaneeringutele ja üldplaneeringut muutvatele detailplaneeringutele ning üldplaneeringuta maa-alasid planeerivatele detailplaneeringutele kooskõlastusi riigiasutustega.

6. Maavanema järelevalve planeeringute koostamise üle II • Pärast planeeringu avalikku väljapanekut: • Planeeringu õigusaktidele vastavuse kontrollimine; • Planeeringu üldisematele kehtestatud planeeringutele vastavuse kontrollimine; • Planeeringus riigi huvide järgimise kontrollimine, kui detailplaneeringuga planeeritava maa-ala kohta puudub kehtestatud üldplaneering; • Nõusoleku andmine detailplaneeringu kehtestamiseks, mis muudab kehtestatud üldplaneeringut; • Planeeringu avalikul väljapanekul kirjalikke vastuväiteid esitanud isikute ja kohaliku omavalitsuse ärakuulamine ning hinnangu andmine vastuväidetele; Maavanema heakskiit – maavanem peab eeltoodud punktide kontrollimise ja lahendamise järgselt andma oma heakskiidu järelevalvesse esitatud planeeringu kehtestamiseks.

7. Maavanema järelevalve kehtestatud planeeringute üle Maavanema järelevalve pädevust kehtestatud planeeringute üle reguleerib Vabariigi Valitsuse seadus (VVS). VVS-i kohaselt kuuluvad maavanema järelevalve alla kõik kohaliku omavalitsuse üksikaktid. Kuna üld-ja detailplaneering kehtestatakse üksikaktiga, siis kuuluvad maavanema järelevalve alla kõik kehtestatud üld- ja detailplaneeringud. Harju Maavalitsuse sisemise töökorralduse kohaselt teostab planeerimisseaduse kohast järelevalvet planeeringute koostamise üle planeeringute talitus ning üksikaktidega kehtestatud planeeringute üle õigustalitus. PlanS § 25 lõike 5 alusel Harju Maavalitsusele esitatud kehtestatud planeeringud vaatab läbi planeeringutalitus, tehes vajadusel ettepaneku õigustalitusele VVS § 85 kohase järelevalve algatamiseks kehtestatud planeeringu üle.

8. Planeeringute järelevalve alane maavalitsuse sisene töökorraldus Planeeringute järelevalvega tegelevad Harju Maavalitsuses: planeeringute talitus ja õigustalitus. • Planeeringute talitus tegeleb koostatavate üld- ja detailplaneeringute järelevalvega (planeerimisseadus § 23). • Maavanem on moodustanud koostatavate planeeringute järelevalve korraldamiseks planeeringute järelevalve komisjoni. • Õigustalitus teostab järelevalvet kehtestatud üksikaktide üle (VVS§ 85), sh üksikaktidega kehtestatud planeeringute üle. • Lisaks on Harju Maavalitsuses planeerimisega seotud arengutalitus, kelle ülesandeks on maakonnaplaneeringute koostamise korraldamine.

9. Planeeringute talituse ülesanded tulenevalt põhimäärusest Planeeringute talitus tulenevalt arengu- ja planeeringuosakonna sisemisest töökorraldusest: • teostab järelevalvet koostatavate üld- ja detailplaneeringute üle; • vaatab läbi planeerimisseaduse § 25 lõike 5 alusel maavanemale esitatud kehtestatud üld- ja detailplaneeringud; - teeb koostööd kohalike omavalitsustega üldplaneeringute koostamisel.

10. Planeeringute talituse koosseis Planeeringute talituse koosseisus on neli ametikohta: • Talituse juhataja • Talituse juhataja asetäitja-jurist • Peaspetsialist • Peaspetsialist Võrdluseks näiteks 2008.aasta planeeringute järelevalve osakonnas oli 6 ametikohta.

11. Järelevalvesse esitatud planeeringute arv I

12. Järelevalvesse esitatud planeeringute arv II

13. Maavanema järelevalve pädevuse olemus planeeringute üle I Planeerimisotsus on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus. Maavanema järelevalve kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsuse üle on piiratud. Maavanem pädevusse kuulub selle kontrollimine, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele ja üldisematele planeeringutele. Piltlikult öeldes, kui seadus ei keela, siis otsustab omavalitsus oma äranägemise järgi, kas krundi maakasutuseks saab olema elamumaa või tootmismaa, kas krundile planeeritakse ühekorruseline hoone või pilvelõhkuja.

14. Maavanema järelevalve pädevuse olemus planeeringute üle II Riigikohtu 14.10.2003 otsuse nr 3-3-1-54-03 punktis 38 onöeldud, et halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Ka maavanema kontroll kohaliku omavalitsuste planeerimisalaste otsustuste üle on piiratud. Maavanem ei otsusta detailplaneeringu lahenduse või vajalikkuse üle otstarbekuse seisukohalt. Samuti ei kuulu maavanema järelevalve pädevusse kohaliku omavalitsuse arhitektuuripoliitika kujundamine. Samas, kui üldplaneeringu muutmine vajadus detailplaneeringus ei ole piisavalt põhjendatud, kaalutlusotsuse kujundamisel on tehtud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otstustamist, siis on maavanemal õigus sellise detailplaneeringu lahendusega mitte nõustuda ja nõuda puuduste kõrvaldamist.

15. Maavanema järelevalve pädevuse olemus planeeringute üle III • Planeerimisseadusega on antud ainult üldised planeerimise põhimõtted ja seatud planeeringute eesmärgid. • Planeerimisseaduses ei ole kehtestatud konkreetseid planeerimisalaseid tehnilisi norme. Puuduvad planeeringu sisule esitatavad tehnilised kriteeriumid. Puuduvad planeerimisalased standardid. • Üleriigilise planeerimisala korraldaja (Siseministeeriumi poolt) on koostatud soovitused, milline võiks välja näha üld- ja detailplaneeringu sisu, kuid nende kasutamine on vabatahtlik. • Planeeringute koostamist iseloomustab seetõttu ulatuslik kaalutlusruum, mille täitmine on jäetud kohaliku omavalitsuse otsustada.

16. Maavanema järelevalve pädevuse olemus planeeringute koostamise üle IV • Linnaruumi ja vallaruumi planeerimise tehnilisi kriteeriumeid (miljööväärtuslikud alad, väärtuslikud maastikud, nõuded hoonestuslaadile ja arhitektuurile jne) ja planeeringu sisulised kriteeriumid (milliseid analüüse tuleb teostada, kui ulatuslikult tuleb mõjusid hinnata, millist informatsiooni peavad sisaldama planeeringu joonised ja seletuskirja jne) määratleb iga kohalik omavalitsus iseseisvalt oma üldplaneeringuga. • Kuna Eesti Vabariigis on enamus omavalitsusi väikesed, siis ei ole planeeringute kvaliteet ühtlane. Samas näiteks Tallinna linn on kehtestanud üpris ranged ja põhjalikud nõuded planeeringu sisule ja vormile.

17. Maavanema järelevalve pädevuse olemus planeeringute koostamise üle V • Niivõrd ulatuslik kaalutlusruum esitab väljakutse ka maavanemale, kes peab hindama tehniliste kriteeriumite puudumisel seda, kas kohalik omavalitsus on kaalutlusotsuse tegemisel piisavalt põhjendanud planeeringulahendust ning hinnanud piisavalt planeeringulahendusest tulenevaid mõjusid. • 01.juulist 2009 jõustunud planeerimisseaduse muudatused tõid kohalikele omavalitsustele kaasa täiendavaid ülesandeid, näiteks senisest ulatuslikuma puudutatud isikute kaasamiskohustuse, omavalitsuse veebilehel planeeringu avalikustamise ja detailplaneeringu avalikustamise aja pikenemise teatud juhtudel. • Väga positiivne muudatus on aga planeerimisseaduse § 2 lg 3, millega on regionaalministrile antud pädevus planeeringu vormistamise nõuete kehtestamiseks. See peaks ühtlustama kui ka lihtsustama planeeringute koostamise korraldamist ja järelevalvet.

18. Probleemid I 1) Ajakohased planeeringud Suurimaks probleemiks planeerimisalal on asjaolu, et mitmetel Harju maakonna omavalitsustel puudub planeerimisseaduses sätestatud nõuetele vastav üldplaneering. Eesti planeerimissüsteemis on üldplaneering tõenäoliselt kõige olulisem planeeringu liik. Ajakohase üldplaneeringu puudumine mõjub omavalitsuse terviklikule ja tasakaalustatud arengule väga negatiivselt. Loodetavasti jõuavad need omavalitsused varsti oma menetluses olevad üldplaneeringud kehtestada, millega peaks paranema ka hilisemate detailsemate planeerimisotsustuste kvaliteet.

19. Probleemid II 2) Planeeringulahenduse põhjendamine Sageli esinevaks probleemiks on ka asjaolu, et kohalikud omavalitsused ei taha eriti meelsasti põhjendada planeeringulahendust ega üldplaneeringu muutmise vajadust. Haldusmenetluse seaduse § 3 lõike 2 alusel peab halduse õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Planeerimismenetlus on haldusmenetluse alaliik. Kohalikul omavalitsusel on planeerimisotsustuste tegemisel kaalutlusõigus, mida ta peab vastavalt HMS § 4 lõikele 2 teostama kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Eriti oluline on kaalutlemine ja põhjendamine selliste otsuste puhul, mis muudavad sama asja kohta varem tehtud otsuseid. Planeerimisseaduse § 9 lõikes 7 on otsesõnu öeldud, et detailplaneering võib sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekuid ainult põhjendatud vajadusel.

20. Probleemid III 3) Planeeringu vormistamise nõuete puudumine 1.juulist 2009 jõustunud planeerimisseaduse § 2 lg 3 andis regionaalministrile pädevus planeeringu vormistamise nõuete kehtestamiseks. Üleriigilise planeerimisala korraldaja (Siseministeeriumi poolt) on koostatud soovitused, milline võiks välja näha üld- ja detailplaneeringu sisu, kuid nende kasutamine on praegu vabatahtlik. Planeeringu vormistamise nõuded võimaldaksid ühtlustada erinevate omavalitsuste planeeringulahendusi ja lihtsustada planeeringute koostamise korraldamist ja järelevalvet. 4) Planeeringute koostamise korraldamisega ja järelevalvega tegelevate ametnike vähesus Planeerimisseadusest tulenevad kohalikule omavalitsusele üpris karmid ja mahukad menetlusnõuded planeeringute koostamise korraldamisel. Omavalitsustes, kus planeerimisega tegelevate ametnike arv on väike, ei ole neid nõudeid lihtne täita. Osaliselt sellest tingitud oli ka Harju Maavalitsuse poolt planeerimisseaduse § 18 lg 2 muutmiseks ettepaneku tegemine.

21. Järelevalvaja meelespea – planeeringutes esinevad probleemid ja vead I • ÜLD- ja DETAILPLANEERINGU KONTROLLIMISEL OLULISED PUNKTID: 1. Planeeringu lahenduse motiveeritus e. põhjendatus. Planeeringulahenduse sobivuse analüüsimine piirkonna arhitektuurimiljöösse, ümbritsevasse elu- ja looduskeskkonda. Planeeringuala kontaktvööndi ehituslike ja funktsionaalsete seoste kajastamine. Planeeringulahendusest tulenevate mõjude hindamine, kui ka väliste mõjude ja riskide hindamine. • 2. Planeeringu vastavus maakonnaplaneeringule ja maakonna teemaplaneeringule (oluliste perspektiivsete tehniliste infrastruktuuri objektide (maantee, raudtee jms.) asukohaga arvestamine, rohevõrgustiku elementide: tuumala, rohekoridoride, säilimise ja toimimise tagamine). • 3. Planeeringu vastavus omavalitsuse üldplaneeringule, ehitusmäärusele, arengukavale (üldplaneeringu muutmine saab toimuda ainult põhjendatud vajaduse korral).

22. Järelevalvaja meelespea – planeeringutes esinevad probleemid ja vead II • 4. Planeeringuga ette nähtud maareformi eeltoimingute õiguspärasus (ehitiste teenindusmaa kruntide suurus peab vastama maareformiseaduse nõuetele). Reformimata riigimaa, mille osas puuduvad tagastamise või erastamise nõuded, planeerimise kooskõlastamine Riigi Maa-Ametiga. • 5. Looduskaitseseaduses sätestatud ranna ja kalda ehituskeeluvööndi ning piiranguvööndiga arvestamine. (Uute tiheasustusalade moodustamine rannal või kaldal saab toimuda läbi üldplaneeringu Vabariigi Valitsuse nõusolekul, ehituskeeluvööndisse ei tohi ehitada). • 6. Planeeringu vastavus looduskaitsealade ja muinsuskaitsealade kaitse-eeskirjadele (kaitsealasid puudutavate planeeringute kooskõlastamine kaitsealade valitsejatega, nagu Keskkonnaamet ja Muinsuskaitseamet)

23. Järelevalvaja meelespea – planeeringutes esinevad probleemid ja vead III • 7. Teede, raudteede, maaparanduskraavide ja tehnovõrkude/-rajatistekaitse- ja sanitaarkaitsevööndite ja servituutidefikseerimine ning nendest tulenevate piirangutega arvestamine. Võrguvaldajate tehnilised tingimused ja kooskõlastused - Eesti Energia, Eesti Gaas jne. • 8. Puudutatud isikute (sh planeeringuala kinnisasjade ja vallasasjade omanike ning naaberkinnisasjade omanike, kellele seatakse planeeringuga piiranguid (juurdepääsuteed, tehnovõrgud), nõusolekute olemasolu - Planeeringu koostamise tellinud isiku kinnisasja arendamise huvi ei kaalu üles naaberkinnisasja omaniku õigust oma kinnisasja puutumatusele. • 9. Tervisekaitse- ja tuleohutusnõuetega arvestamine (radooni uuringud, õhusaaste ja mürauuringud, teede- ja raudteede müraekraanid ja kaitsehaljastus, maantee sanitaarkaitsevööndiga arvestamine, insolatsiooniarvutused jne).

24. Järelevalvaja meelespea – planeeringutes esinevad probleemid ja vead IV • 10. Planeeringu menetlust kajastavate dokumentide olemasolu (algatamise otsus, lähteülesanne, väljavõte ajalehest algatamisest teavitamise kohta, planeeringu eskiislahendust tutvustavad arutelud, kooskõlastuste olemasolu, vastuvõtmise otsus, avalik väljapanek (2-4 nädalat), avalikust väljapanekust avalikkuse teavitamine ajalehes, teavitamine tähitud kirjadega avalikustamisest isikutele, kellele seatakse planeeringuga piiranguid, avalikust arutelust avalikkuse teavitamine jne). • 11. Keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimine (vajalik on kontrollida, kas KeHJS-st tuleneb konkreetsele detailplaneeringu lahendusele KSH teostamise kohustus). • 12. Pädevate riigiasutustega planeeringu kooskõlastamineja nende kooskõlastustes esitatud märkuste täitmise jälgimine - sõltuvalt planeeringu asukohast ning planeeringu ehitusõiguse ning maakasutustingimuste ettepanekust (Muinsuskaitseamet, Keskkonnaamet, Terviseamet, Maanteeamet, Põhja-Eesti Päästekeskus, Põllumajandusamet jt).

25. Kokkuvõte • Planeeringute tase on ebaühtlane, seda tuleks riiklikul tasandil paremini normeerida. Samas võrreldes 2000ndate aastate alguses olnud olukorraga on planeeringute kvaliteet tunduvalt paranenud. • Siseministeerium peaks kiirustama planeeringute vormistamise nõuete kehtestamisega, nii nagu PlanS § 2 lg 3 ette näeb. • Harju Maavalitsuse ja kohalike omavalitsuste planeerimisalane koostöö on üldiselt heal tasemel ja konstruktiivne. • Kehtivad üldisemad planeeringud ei käsitle PlanS-i ja teiste seadustega hiljem lisatud teemasid (nt rohevõrgustik), mis raskendavad detailplaneeringutega planeerimisotsustuste tegemist • Vastuolusid tekitavad erinevates seadustes sätestatud määratlemata õigusmõisted, mida sisustatakse erinevalt (nt tiheasustusalad). • Planeeringute menetlusele on kohati seatud tarbetud ja tegelike oludega mittearvestavad menetlusnõuded (nt avalike väljapanekute korraldamise vajadus planeeritavates asulates).

26. Lisad: Planeerimisotsustus kui kaalutlusotsus I • Planeerimisotsustus on kaalutlusotsus, mille langetamisel peab kohalik omavalitsus tuginema nö. kaalutlusmaterjalile (mis peab olema välja selgitud planeerimismenetluse käigus): • Planeeringu koostamise vajaduse selgitamine; • Õigusmaastikuga sobivuse tuvastamine • Kohaliku omavalitsuse huvide määratlemine; • Kaitsmist väärivate väärtuste määratlemine; • Keskkonnamõju hindamine, vajadusel ekspertiiside koostamine; • Avalikkuse ja puudutatud isikute kaasamine, nende huvide välja selgitamine; • Erinevate huvide kaalumine. Erinevatele (vastuolulistele) huvidele õige kaalu • omistamine ning huvide tasakaalustamine; • Kaalutlusotsuse langetamine (mis ühtlasi eeldab selle põhjendamist). • Kohtu ja planeeringujärelevalvet teostav maavalitsuse pädevuses on planeerimisotsustuse õiguspärasuse hindamine. Õiguspärasuse hindamise kriteeriumiteks on: • kas kaalutlus üldse aset leiab; • kas otsuse aluseks võetakse õiged huvid; • kas puudutatud avaliku ja erahuvi kaal tuntakse ära ja hinnatakse omavahelises • suhtes õigesti.

27. Planeerimisotsustus kui kaalutlusotsustus II Planeerimisotsustust ei saa pidada õiguspäraseks, kui esinevad järgmised vead: • kaalutlusõiguse mitteteostamine: asjakohast kaalutlust pole üldse aset leidnud; • kaalutluse piiride ületamine: haldusorgan ületab oma pädevust, väljudes seadusega antud kaalutlusruumist • kaalutlusdefitsiit: kaalutlusse pole kaasatud huve, mis asja otsustamisel tähtsust omasid; • kaalutluse väärkasutamine: hüve tähendust/tähtsust on vääralt hinnatud; • kaalutluse ebaproportsionaalsus: kõik asjas tähtsust omavad huvid on küll ära tuntud, kuid ühele huvile omistatatakse liigne kaal. Kaalutlusteooria on planeerimisotsuste õiguspärasuse hindamise aluseks. Õigusteaduses on kaalutlusteooria hästi välja töötatud, kuid kahjuks on seda praktikas raske kohaldada, kuna puudub materiaalõiguslik baas. Seadustes ja teistes õigusaktides ei ole antud sisulisi kriteeriumeid, mille alusel saaks selgelt hinnata, kas langetatud planeerimisotsustus vastab kaalutlusteooriale. Selline, väheselt piiritlemata kaalutlusruum seab kohalikud omavalitsused planeerimisotsuste langetamisel raskesse olukorda. Kaalutlusteooria kõrval peaks kohalike omavalitsuste käsutuses olema ka kaalutlustehnilised normid, millest nad saaksid planeerimismenetluses juhinduda.

28. Keskkonnamõju hindamine I • Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse §-st 4 tulenevalt on keskkonnamõju kavandatava tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale. • Detailplaneeringu elluviimisega kaasneb tavaliselt mingi mõju erinevatele keskkonnateguritele, mida tuleb planeeringu koostamise ajal hinnata: • Mõju sotsiaal-majanduslikule keskkonnale (sotsiaalsele infrastruktuurile, tehnilisele infrastruktuurile); • Mõju looduskeskkonnale (mõju pinnasele, veekeskkonnale, õhukeskkonnale, maastikule, taimestikule, loomastikule, reostuse tekkimine); • Mõju elukeskkonnale (mõju naabrusõigustele, piirkonna miljööväärtusele ja kultuurilisele identiteedile). Kindlasti on vaja hinnata detailplaneeringu alale tulenevaid väliseid mõjutusi, mitte ainult planeeringualalt lähtuvaid mõjutusi.

29. Keskkonnamõju hindamine II • Kui detailplaneeringu koostamisel ei teostata KSH-d, siis oleks otstarbekas tellida detailplaneeringu koostamise ajal keskkonnaeksperdilt ekspertiis, milles oleks analüüsitud erinevaid mõjusid ja esitatud keskkonnakaitsetingimused planeeringu elluviimiseks. • Vajadusel tuleks tellida ka eraldi uuringud dendroloogia, müra, õhusaaste, vibratsiooni, joogivee puhtuse, insolatsiooni, suurõnnetuste riskide jt osas. • Keskkonnamõju hindamise tulemusena on vaja detailplaneeringus kindlaks määrata negatiivseid mõjusid leevendavad kaitsemeetmed ja seada nende rakendamise tegevuskava. • Kui detailplaneeringuga kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, siis tuleks detailplaneeringu lahendus kooskõlastada ka erinevates keskkonnavaldkondades pädevust omavate riigiasutustega (keskkonnaamet, tervisekaitsetalitus, maanteeamet, päästekeskused, raudteeinspektsioon, muinsuskaitseamet, maaparandusbüroo jne).

30. 10.10.2002-3-3-1-42-02Kohalik omavalitsus, teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, piisavalt põhjendades, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kui olemasolev informatsioon ei ole piisav õiguspärase ja õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks, sealhulgas detailplaneeringu vastuvõtmise küsimuse lahendamiseks, peab haldusorgan planeeringu koostajat ja vajadusel ka teisi puudutatud isikuid kaasates koguma otsustamiseks täielikumat teavet. Sellise teabe kogumine võib seisneda ka ekspertiiside tellimises. 18.10.2004-3-3-1-37-04Kohalik omavalitsus peab planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitma PES-st (PlanS-st) tulenevaid kohustusi mh erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel. Kohalik omavalitsus peab planeerimisdiskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb tal piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Eriti hoolikalt tuleb põhjendada selliseid planeeringuotsuseid, millega kitsendatakse isikute maakasutuse ja ehitamise õigust või mille vastu on esitatud vastuväiteid planeeringu koostamise käigus. Riigikohtu lahendid planeerimise kohta I

31. 17.05.2005- 3-3-1-16-05Detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhistustesse kuuluvate asjaolude ja motiivide ring sõltub alati konkreetse juhtumi eripärast ega ole õiguslikult ette määratud. Seetõttu ei ole haldusorgan alati kohustatud esitama põhjendusi, miks ta otsustab mõne küsimuse teisiti, kui seda nägi ette varasem otsus. Varasemast erineva otsuse tegemise motiivid peavad olema esitatud juhul, kui isikutel on eelnevast aktist tulenev usaldus või põhjendatud ootus, et varasem akt jääb kehtima. Haldusakti põhjendamise nõude üheks eesmärgiks on tagada akti kontrollitavus. Ulatuslikemate aktide, sh detailplaneeringute kehtestamise otsuste korral on põhjendatud nõuda põhimotiivide esitamist ka otsuses endas. Samas ei too motiveeringu haldusaktis esitamise ebapiisavus vältimatu järelmina kaasa haldusakti tühistamist, näiteks juhtumil kui detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhjendused on tuletatavad haldusaktile lisatud dokumentidest. 19.04.2007- 3-3-1-12-07Detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast ning selle menetlemisel ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandiks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma. Riigikohtu lahendid planeerimise kohta II