keila 70 eesti vabariik 90 n.
Skip this Video
Loading SlideShow in 5 Seconds..
Keila 70 Eesti Vabariik 90 PowerPoint Presentation
Download Presentation
Keila 70 Eesti Vabariik 90

play fullscreen
1 / 42
Download Presentation

Keila 70 Eesti Vabariik 90 - PowerPoint PPT Presentation

jeb
320 Views
Download Presentation

Keila 70 Eesti Vabariik 90

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - E N D - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -
Presentation Transcript

  1. Keila 70Eesti Vabariik 90 Sulev Mäeltsemees Keila, 25. aprill 2008

  2. 2003. aastal kirjutas professor Wolfgang Drechsler oma eessõnas Peter Schöberi raamatule „Kohalik omavalitsus“: „Eesti riik on ajalooliselt välja kasvanud kohalikest omavalitsustest ja eestlased on elanud kogukondlikus iseorganiseerimises kui ühiselu struktuuris sajandeid kauem peaaegu kõigist Euroopa rahvastest. Ometigi, ja võimalik, et just sellepärast, on kohalik omavalitsus meie ajaarvamise kolmanda aastatuhande lävel osutumas Eesti poliitika, halduse ja diskussioonide murelapseks.“

  3. Tänavu tähistab 14 Eesti linna linnaõiguse saamise 70. aastapäeva. See on ligi kolmandik meie linnadest. Kokku on meil teatavasti 47 linna (neist huvitava arvulise kokkulangevusena 14 linna on vallasisesed linnad). • Igal linnal ja igal vallal on olnud oma arengulugu (nagu tabav tänase konverentsi pealkirigi!), aga vähemalt ühte ühist momenti peab küll riigi 90. aastapäeval rõhutama. • Eesti kohalikul omavalitsusel on olnud kandev roll meie omariikluse saavutamisel ja selle taastamisel. Paraku ei taheta viimast eriti tunnustada.

  4. Vürst Kozlovski epigramm: • „Jumal loob ainult tulevikku, aga tsaar teeb ka möödaniku ümber.“ • KOV ja Eesti Vabariigi rajamine! • KOV ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumine? sh raamat “Eesti Vabariik 90” jne, sageli pea puudub KOV või on seda väga tendentslikult kirjeldatud.

  5. Eeskuju võiksime siin võtta meie esimesest iseseisvusajast ja kuidas väärtustati kohaliku omavalitsuse rolli omariikluse saavutamisel. 1902 valiti ajaloos esimene eestlasest linnapea - Valgas Johannes Märtson 1904 detsembris toimunud Tallinna Linnavolikogu valimistel saavutasid eestlased esmakordselt ajaloos enamuse ja 1905 jaanuaris valiti Jaan Poska esimese eestlasena Tallinna Linnavolikogu esimeheks. K. Päts valiti siis abilinnapeaks.

  6. 1908. aastal ilmus K. Pätsi tõlkes Adolf Damaschke raamat “Kohalik omavalitsus” ja 1938. aastal selle raamatu kordustrükk. • Kordustrüki eessõnas märgib kauaaegne Tallinna linnapea Anton Uesson, et "kaugele ettenägeliku poliitikuna tundis K. Päts ära, et omavalitsuste sisulise kindlustamiseta pole omariikluse rajamist võimalik taotleda, vaid et tugevad omavalitsused on riigi rajamisel esimeseks tähtsamaks eeltingimuseks. Ja nagu hiljem selgus, olid Eesti riigi loomise esimestel päevadel rahva jõudude organiseerimisel just omavalitsused määrava tähtsusega teguriks..."

  7. Mitte vähem oluline pole meenutada K. Pätsi enda poolt A. Damaschke raamatu 1908. aasta trüki eessõnas kirjapandut: " Omavalitsus on oma sisult kodaniku vabadustest kõige täielikum, sest kõik teised vabadused tõrjuvad ainult vägivalda tagasi, on kaitsevallid avaliku võimu vastu, kuna aga omavalitsus juba ühe osa sellest avalikust võimust kodanike eneste kätte usaldab… Kõige suuremad kodanlikud vabadused käivad alati käsikäes rahvameelse omavalitsuse asutamisega… Võidule pääsenud vabadusvool toob meil tingimata ka avaramad omavalitsusasutused. Alles siis pääsevad omavalitsusasutusse laiemate rahvakihtide esindajad ja ainult sel tingimusel nihkub omavalitsuse tegevus loomulikule alusele. Kuid uue, viljarikka tegevuse esimeseks tingimuseks jääb, et uued tegelased kaasa tooksid ka tõesti uued püüded ja põhjaliku asjatundmise…

  8. Augustis 1917 sai eesti keelest Tallinna Linnavolikogu ametlik töökeel • Aga kuidas ja kelle toel?

  9. Pärast linnavolikogu valimisi algas Tallinna Linnavolikogu 24. augusti 1917 koosoleku protokolli kohaselt koosolek kell 19.10 ja lõppes pärast südaööd kell 1.25. • Esimene päevakorrapunkt oli „Linnavolikogu asjaajamise keele äramääramine“. • Muuhulgas 15. augustil 1917 oli Maanõukogu otsustanud koolides kehtestada emakeelse õppetöö.

  10. Linnasekretär loeb ette kubermangu komissari (KES?) ringkirja linnapeadele ja linnavolikogude esimeestele 20. augustist s.a nr 64: • „1892. aasta linnaseaduse järel oli Balti kubermangudes vene keele tarvitamine linna seltskondlikkude valitsuste sisemises asjaajamises ja linnavolikogu koosolekutel sunduslik.

  11. Seepärastolen ma uuendatavate linnavalitsuste õiges ja otstarbekohases töös paratamata segaduste ärahoidmiseks siseministeeriumis nõutuse ülesvõtnud, et linnaseadust määrusega täiendataks, mis linnavolikogule õiguse annaks volikogu ja tema täidesaatvate organite asjaajamise ja arutuste keelt äramäärata. See nõutus ei ole seni veel täidetud. • Minule kättesaadetud mõne linnavolikogu protokollist on aga näha, et viimased otsustanud on oma koosolekuid ja asjaajamist eesti keeles toimetada, asja kohta käivatest seadustest otsekohe üle astudes.

  12. Teie tähelepanekut seepärast nende volikogu otsuste täitmise lubamatuse peale juhtides, kuni linnaseadus sellekohaselt pole täiendatud, pean tarvilikuks juure lisada, et selle tingimise täitmata jätmine võib volikogu otsuse protesteerimisele põhjuseks olla“. • Küsitakse, kes on tsirkularile allakirjutanud? • Juhataja: kubermangu komissar Poska. • Jaan Anvelt(NB! - enamlane): meie rääkimise ja protokolli keele kohta see ringkiri midagi ei tähenda. Igaüks rääkigu selles keeles, mis soovib.

  13. Eesti aladel viidi esimene kogu territooriumi hõlmav radikaalne haldusterritoriaalne reform läbi 1890. aastatel, mil esialgu mõisate kaupa moodustatud valdade arvu vähendati ca tuhandelt neljasajale. • Esimese haldusterritoriaalset reformi käsitleva eelnõu pakkus Asutava Kogu omavalitsuskomisjon välja juba 1920. aastal. Selles oli arvutatud valla elanike keskmiseks arvuks 2000, sest neis kulus rohkem kui pool valla eelarvest halduskuludeks. • Teises projektis, mis esitati 1922. aastal Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule, pakuti minimaalseks valla suuruseks 2500 elanikku. • 1930. aastatel tuli Kohtu- ja Siseministeerium välja kolmanda ettepanekuga, kus leiti (taas), et normaalne valla elanike arv peaks olema 2000. • 1933. aastal kaaluti haldusterritoriaalse reformi küsimusi ja põhialuseid korduvalt Eesti Maaomavalitsuste Liidus ja ka Omavalitsustegelaste kongressidel.

  14. Kongressi hinnangul tulid ümber korraldada vallad, mis koosnesid mitmest lahusolevast osast (lapp-vallad) või tungisid kiiluna üksteise sisse. • Eesti Maaomavalitsuste Liidu juhatus tuli 1934. aasta lõpul välja ettepanekuga, mille kohaselt liidetaks alla 1000 elanikuga vallad naabervaldadega, kui seda lubavad looduslikud ja geograafilised tingimused. 1000-2000 elanikuga valdade liitmist peeti võimalikuks, kui need osutuvad jõuetuks neile pandud ülesannete täitmisel või kui seda tingib nende piiriide ja asendi otstarbetus. • Liitmine pidi saama toimuda vaid asjaomaste vallavolikogude nõusolekul. Hiljem (1935. aastal) jättis liidu juhatus eelnõust välja vallavolikogude nõusoleku küsimise valdade liitmisel. (Üsna tõenäoliselt avaldas mõju alanud avaliku võimu tsentraliseerimine ja ilmselt ka 1939. aastal teoks saanud reform oli selle nö järellainetus).

  15. Järgnevalt lühike iseloomustus, kuidas arenes 1920.-30. aastatel meie alevite ja linnade võrk. Keila sai teile hästi teadaolevalt alevi õigused 1925. • 1920. aastal oli Eestis 12 linna (Haapsalu, Kuressaare, Narva, Paide, Paldiski, Petseri, Pärnu, Tallinn, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru) ning 8 alevit (Jõgeva ja Jõhvi ning 1920. aastal aleviõigused saanud Antsla, Kunda, Kärdla, Mõisaküla, Põltsamaa ja Võõpsu). • Kilingi-Nõmme sai aleviks 1919 • 1921. aastal said aleviteks Kallaste, Mustvee, Sindi ja Tõrva. • 1923. aastal said aleviteks Elva ja Suure-Jaani. • Läbi ajaloo on Eesti alal olnud, arvestades ka Uus-Pärnut ja Vana-Pärnut, kokku 71 asulal linna või alevi staatus. • Suured vaidlused leidsid aset seonduvalt alevi koha ja õigustega riigi kohaliku omavalitsuse süsteemis.

  16. 1926. aastal muudeti Vabariigi Valitsuse otsusega viis alevit nende elanike soovil linnadeks: 30. juunil Põltsamaa ja Tapa, 2. juulil Tõrva ja Türi ning 12. novembril Nõmme. • Alles jäi 17 alevit, mille elanikud polnud avaldanud kindlat soovi saada linnaks (vrdl 1993. aasta!): Antsla, Elva, Jõgeva, Jõhvi, Kallaste, Keila, Kilingi-Nõmme, Kunda, Kärdla, Mustla (sai aleviks 1926. aastal), Mustvee, Mõisaküla, Narva-Jõesuu, Otepää, Sindi, Suure-Jaani ja Võõpsu. • Järgneva tosina aasta jooksul toimusid linnade ja alevite võrgus ainult väikesed muudatused. Linnaks said 1927. aastal Tõrva ning 1936. aastal Otepää.

  17. Probleeme tekitasid alevid ja paljuski suhetes maakondadega. • 1926. a Linnade Päeval käsitles J. Kurg (Mõisaküla alevivanem) aleviomavalitsusi ja ütles: “Eesti riiklise iseseisvusega said meie kogukondlikud omawalitsused awaramad õigused ja laiema tegewuswälja. Eriti wääriwad tähelepanu alewid. Tekkides iseseiswate üksustena üksikutest waldadest wõi mitme walla osadest, hakkasid tegutsema uued alewiomawalitsused, enamasti ilma mingisuguse waranduseta, kuid sealjuures suurte kohustustega oma hääkorra saawutamiseks. Iseseiswust laiemas ulatuses nad ei saanud, selleks olid nad weel liiga noored ja kogemusteta. Järelewalwe asutuseks oli samuti noorusest nõrk maakonnawalitsus, kellel oma organiseerimiseks palju tegemist oli….

  18. … Ka on tõsiasi, et palju arusaamatusi alewi ja maakonnawalitsuste vahel tekib peaasjalikult järelewalwe teostamisest alewiwalitsuse tegevuse üle otstarbe seisukohalt (Meenutagem, et juba 1927. aastal oli O. Maddisson öelnud, et kohalikul omavalitsusel ei ole peale seaduse teist ülemust!-S.M.). Kuna tähendatud tingimustes alewid edu asemel kiratsema peawad, siis oleks ainukeseks nõudeks, et maakonnad jälgiks alewi tegewust ainult seaduslikkuse järele ja nimelt wiimast põhimõtet tuleks Linnade Päeval üles seada, et kindlustada alewite kui tulewaste linnade püsiwat ja kindlat majanduslist edu ja arenemist.”

  19. Suure-Jaani alewisekretär J. Jaaska märkis, et “mis puutub alewite ja maakondade terawaid wahekordi, siis oleneb see asjaolu iganenud alewiseadusest, mis seab maakonnad teatawasse eesõigustatud seisukorda.” • Kunda alewiwanem A. Einmann soovist, et “maakonnawalitsused alewiwalitsuste wastu häätahtlikumad oleks”.

  20. 1926. aasta Linnade Päeval märkis M. Neuhaus (ELL büroo instruktor): “On näha, et suurem osa aleweid linnadeks muutmise küsimuse otsustamisel wiiwitawad ehk äraootavwale seisukohale on asunud wõi isegi linnaksmuutmise wastu hääletawad. Kuna alguses 13 alewile sellekohane ettepanek Siseministeeriumi poolt oli tehtud, linnaks seni aga 5 alewit on nimetatud, siis tekib küsimus, millest on meil üldse tingitud alewite linnadeks muutmine, missugused alewid tuleks linnadeks nimetada ja missugused oleks nn soodustawad ja takistawad asjaolud alewite linnadeks muutmisel. Peapõhjuseks linnadeks muutmisel on alewite soow wabaneda maakonnawalitsuste otstarbekohasuse järelewalwest kui ka püüd saawutada majanduslist iseseiswust…

  21. M. Neuhausi ettekanne käsitles ka tegureid, miks siiski kõik alevid linnadeks ei soovinud saada? • … Mis puutub takistawatesse asjaoludesse alewite linnadeks muutmisel, siis kaotawad alewid 40%-lise toetuse algkooliõpetajate palkade maksmiseks, mis keskmiselt ½ milj puudujäägi alewi eelarwes tekitab. Teiseks kaotawad nad isikumaksu, mis umbes 300 000 marka puudujääki annab, üksikutel alewitel isegi rohkem. Kuigi tulumaks wahest kahekordselt tõuseks ja mõningad wäiksemad maksud juuretuleksid, jääks ikkagi wähemalt ½ milj uue kinniswara maksu katta. Kuid kahtlane on, kui kõrgeks seda maksu määrata suudetakse wõi tahetakse, wähemalt esialgul.”

  22. Linnade Päeva ettepanek oli, et “Wabariigi Walitsus otsustaks alewite linnadeks muutmise küsimusi mitte ainult elanikkude arwu järgi, waid peaks silmas alewite majandusliku arenemise ja edenemise wõimalusi, mis laseks neil linnadeks muutumisel tasakaalustada oma eelarweid.”

  23. Viljandi linnapea August Maramaa 1933. aasta raamatu „Maavalitsuste kaotamine ja valdade ümberkorraldamine“ tiitellehe motoks oli: “Meie omavalitsused olgu maal vallavalitsused, linnades linnavalitsused. Peale nende ei tunnusta me mingisuguseid muid omavalitsusi. Maavalitsused kaotame. Alevid nimetame linnadeks.”

  24. Eesti Linnade Liidu juhatuse koosolekul 26. aprillil 1934. aastal arutati taas alevite linnaks muutmise küsimust ning jõuti järeldusele, et parem "oleks ühtlus linnadega nii valitsemise kui ka järelevalve alal, mistõttu otsustati paluda Vabariigi Valitsust, et ühes maaomavalitsuste reformiga muudetaks elujõulised alevid linnadeks, kuna teised liidetaks valdadega."

  25. Haldusterritoriaalse reformini jõuti alles 1. aprillil 1939. aastal, kui valdade arvu vähendati 365-lt 248-le, millele lisandus 33 linna. (Vabariigi Presidendi otsus valdade piiride muutmise asjus anti välja 14. oktoobril 1938, kusjuures otsuses olid loetletud kõik kavandatud muudatused valdade kaupa. Eeltöödes määratleti muuhulgas tühjaks jäävate vallamajade kasutamine koolimajana, rahvamajana vms). • Erinevalt meie viimase kümnendi üksnes vallapiiride muutmisele keskendunud kavadest, mida ekslikult nimetatakse ka haldusreformiks (kuigi tegemist on olnud üksnes haldusterritoriaalse reformi kavadega), võib 1930. aastate lõpu muudatusi nimetada tõepoolest haldusreformiks, sest vastu olid võetud Valla-, Linna- ja Maakonnaseadus, mis kompleksselt korrastasid meie kohaliku omavalitsuse tasandit.

  26. Kriteeriumideks seati, et: a) vald peaks olema elujõuline ja suuteline täitma kõiki temale pandud ülesandeid; b) vallamaja peaks asuma valla keskuses, valla keskus peaks asuma kõigile kättesaadavas kohas ja vallamaja ülalpidamine oleks kõige odavam; c) vald peaks olema terviklik territoriaalselt ja rahvastiku poolest, st vald ei tohiks olla nii suur, et kaoks elanike ühtekuuluvustunne. • Reformi üks majandusanalüütikuid E. Krepp kirjutas 1938. aastal, et „teoreetilised arvutused on näidanud, et 2000-3000 elanikuga vald on meil praeguse majandusliku arengu astme ja liiklemisolude juures parajaks optimaalseks vallaks.“ • Reformi teine ideoloog E. Kant (hilisem Tartu Ülikooli rektor) märkis, et “kogukondlike omavalitsuste reformimine on olnud alati ja kõikjal raskemaid küsimusi valitsemise alal“ .

  27. Linnaseaduse jõustumisel 1. maist 1938 muutusid selle seaduse alusel Antsla, Elva, Jõgeva, Jõhvi, Kallaste, Keila, Kilingi-Nõmme, Kunda, Kärdla, Mustla, Mustvee, Mõisaküla, Sindi ja Suure-Jaani alevid (kokku 14 alevit) samanimelisteks linnadeks. • Narva-Jõesuu alevi Narva linnaga ühendamise seadusega moodustatud Narva-Jõesuu linnaosa jäi edasi eksisteerima. • Linnaseaduse alusel liideti 1938. aastal Võõpsu alev Räpina vallaga.

  28. 1938. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu vastuseisust hoolimata uued EMOL ja ELL põhikirjad, kus asetati rõhk keskvõimu kontrolli tugevdamisele liitude tegevuse üle.

  29. Muuhulgas sätestati põhikirjades, et: – liit võib astuda kohaliku omavalitsuse rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks üksnes siseministri nõusolekul; – liit pidi tegutsema siseministri järelevalve all, kellel oli õigus nõuda liidu esimehelt ja juhatuselt ettekandeid ja lasta revideerida liidu tegevust; – liidu juhtorganite koosolekuid (maaomavalitsuste päeva ja linnaomavalitsuste päeva) võis kokku kutsuda siseministri nõusolekul, kellel oli ka õigus lõpetada vastav koosolek enne päevakorra läbiarutamist; – Vabariigi Valitsusel oli õigus siseministri ettepanekul peatada liidu üksiku organi või kõigi organite tegevus, pannes vajaduse korral vastava organi ülesanded Vabariigi Valitsuse poolt määratavale isikule.

  30. Selle asjaolu kasutas 1940. aasta juulis küüniliselt ära okupatsioonivõim. Soovides saada omavalitsustegelaste toetust kümne päeva pärast toimuvatele “parlamendivalimistele” taastas J. Varese valitsus 4. juulil 1940 liitude 1926. aasta demokraatlikud põhikirjad.

  31. 15. veebruaril 1990. aastal olid Tallinnas, Sütiste tee 21 kohalike nõukogude kursustel koos kohalike nõukogude esindajaid kõigist maakondadest, kes pärast pikemaid vaidlusi kiitsid põhimõtteliselt heaks dokumentide projektid, mis nägid ette ENSV Valitsuse 1940. aasta 17. augusti ebaseadusliku määruse, millega oli likvideeritud ELL ja EMOL tühistamine ning maaomavalitsuste päeva kokkukutsumine. Sama põhimõte leidis toetust ka maavanemate nõupidamisel Raplas ning 23. veebruaril 1990. aastal toimunud maavanemate ja külanõukogude esimeeste ühisnõupidamisel.

  32. Liitude tegevuse taastamisel tugineti (esmakordselt?! rakendati) Ülemnõukogu märgitud otsusele “Ajaloolis-õiguslikust hinnangust Eestis 1940. aastal toimunud sündmuste kohta”. Taktikaliselt pidasid liitude tegevuse taastamist ette valmistajad otstarbekaks, et esmalt valitsus (I. Toome valitsus) võtab vastu asjakohase protokollilise otsuse ja kiidab heaks Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse projekti. ÜN Presiidium tühistab aga ENSV valitsuse 17. augusti 1940.aasta määruse (tol ajal oli tavaline, et kõrgemalseisev organ võis tühistada alamalseisva organi õigusakte) ja teeb ettepaneku kahe kuu jooksul kutsuda kokku ELL ja EMOL Esitajate kogud vastavate liitude tegevuse taastamiseks.

  33. Linna mõiste Eesti Entsüklopeedias – oma haldusorganid jne

  34. “Riik, mis ei arvesta kohalike omavalitsuste õigustatud huvisid, nõrgestab iseennast.” Peter Schöber. Kohalik omavalitsus. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2001

  35. Lugupeetavad keilalased – ilusat kodulinna 70. aastapäeva teile!