PAIGALINNUD JA TALIKÜLALISED.

1. PAIGALINNUD JA TALIKÜLALISED. • Siis, kui väljas puhuvad külmad tuuled, sajab ja tuiskab lund, maapind on kaetud lume ja jääga, otsivad siia jäänud linnud toitu ja kaitset majade lähedalt. Inimesed riputavad akna taha või aeda toidumajakesed, puistavad sinna päevalilleseemneid, kaerahelbeid, pähkleid, kuivatatud marju. Oksale riputatakse pekiriba või rasvapallike.

2. 2 • Puidust või plastmassist toidumajakesi saab osta poest, aga mõne lapse isa või vanaisa oskab selle ka ise valmis meisterdada. Söögimajal peab kindlasti katus peal olema, et lund toidule ei sajaks ja alusel servad või seinad avausega, et tuul seemned laiali ei puhuks. Kõige lihtsam on söögimaja välja lõigata aga piimapakist: põhjast veidi ülespoole lõigatakse kahele küljele avaused, et lind pääseks toitu võtma. Paki võib riputada akna taha või oksa külge.

3. TIHASED • Kõige sagedasemad söögimaja külastajad on tihased. Talve tulekul ilmuvad tihased akna taha, koputavad nokaga vastu aknaruutu nagu tuletades meelde: mina olen platsis, kus rasvatükk? Tihaseid on mitut liiki: kõige tuntumad ja ka kõige julgemad on rasvatihased. Neid võib harjutada isegi käepealt toitu võtma. Harvem kohtame linnas teisi tihaseliike, nagu saba-, soo-, põhja-, tutt-, must- ja sinitihaseid.

4. 4

5. Teised tihased

6. VARBLASED Igal pool, kus leidub toiduraasukesi, on varblased kohe jaol. Nad on ettevaatlikud ja tähelepanelikud, nad on osavad teiste lindude eest toitu võtma. Ka rasvapallikese peal õpib ta samuti turnima kui tihane. Talle kõlbavad nii saiaraasukesed, tanguterad kui kaerahelbed. Vanasti keedeti suure külma ajal potitäis kartuleid ja linnud olid nii julged, et lendasid kohe tuppa neid sööma.

7. Varblaseid on kahte liiki: koduvarblased ja põldvarblased. Koduvarblased elavad rohkem linnas, põldvarblased aga maal. Põldvarblastel on nagu tihaselgi valge põsk, sellepoolest on nad koduvarblastest värvikamad. Koduvarblased on paiga- ja kodutruud linnud- nad elavad terve oma eluaja ühes ja samas kohas. 6

8. Rohevindi tunneb ära tema rohekaskollase kõhualuse ja jämeda noka järgi. Selja pealt sarnaneb ta varblasega, aga tiiva serval on helekollane triip. Ta on rahuliku iseloomuga lind, kes istub oksal ümbrust silmitsedes või lindude toidumajakeses ja sööb sinna puistatud päevalilleseemneid jt. terakesi. Teisi linde ta seal endale lähedale ei luba, siis läheb riiakaks. Tegelikult on ta rändlind, aga viimasel ajal on meil talvituvaid päris palju. ROHEVINDID

9. 9

10. LEEVIKESED • Külmal talvehommikul näib järsku, nagu oleksid õunapuule punased viljad kasvanud. Need on leevikesed, kes külmaga elamute ümbruses toitu otsivad. Isalindudel on punaroosad kõhualused, emalindudel hallikasroosad. Talvel söövad nad sirelite seemneid, pihlakamarju ja puudele jäänud õunu, metsas ka kuusepungi ja seemneid männikäbidest.

11. 11

12. RÄHNID • Metsast aedadesse võivad talvel lennata ka rähnid. Maiuspalaks neile on peki-, või rasvatükk, aga ka igasugused seemned. Metsas sööb ta kuuse- või männiseemneid, pistab käbi puutüve prakku ja toksib seemned nendest välja. Puu alla jääb suur kuhi ära- lüditud käbisid- seda kohta nimetatakse rähni sepikojaks. Rähni näeme ikka puutüve küljes, harva istub ta oksal või hüppab maapinnal.

13. 13

14. SIIDISABAD • Siidisabad on talikülalised, kes ilmuvad meile siis, kui ilmad on külmaks läinud. Nad on väga ilusad linnud, hõbehalli kõhualusega, tiibadel valged-punased-kollased vöödid, peas tutt, mida nad võivad tõsta ja langetada. Kaugelt ei paista see ilu aga välja. Siidisabad vajavad väga palju toitu: rohkem kui ise kaaluvad. Selle otsingul lendavad nad suurte salkadena puult-puule. Toiduks on igasuguste puude marjad: pihlaka-, kadakamarjad jne. Need linnud vajavad ka vett, selleks söövad nad talvel lund.

16. VARESED • Varest peetakse paigalinnuks, tegelikult rändavad ka nemad. Need, keda me näeme talvel siin, on meile põhjapoolt tulnud. Talvel elavad varesed rohkem seltsis: ööseks kogunevad parves metsatukka. Päeval tegutsevad üksikult või väiksemates salkades: lendavad majade lähedale toitu otsima. Vares on teistest lindudest targem, ta on osav aga ka ettevaatlik toiduotsimisel. Nägime lastega, kuidas vares lume seest toitu otsis, nokaga lund ühele ja teisele poole kühveldades.

17. Lõpuks lendas ära leivakooruke noka otsas. Sageli võib näha varest ka prügikastist leitud koore- või- juustupakki uudistamas. Varesed peavad inimesi hästi meeles näo, kuju, eriti aga riiete järgi. Kui keegi neile on halba teinud, ründavad nad seda inimest, lindu või looma. Varest saab ka kodustada: ta peab meeles oma nime, tuleb kutsumisel peremehe juurde. Ta on osav matkima koera haukumist, kassi näugumist, pardi prääksumist ja muidki hääli.

18. KODUTUVID • Tuvisid nagu varblaseidki on linnatänavail kõige rohkem näha. Kodutuvi metsades ei ela, sest ise ta toitu ei oska leida. Sageli juhtub, et tuvid lähevad omavahel riidu toidupala pärast ja ei märkagi, kuidas varblane nende toidu ära sööb. Tuvi on kõigesööja: talle sobib nii saia- kui juustukoorik, keedukartul kui tangutera. Meie akna taga on õppinud tuvid ka väikeste lindude söögimajast toitu näppama. Selleks haaravad nad küüntega maja servast ja pidevalt tiibu lehvitades nokivad viljaterakesi .