CHARLES BAUDELAIRE

1. CHARLES BAUDELAIRE (1821-1867) esimene uue aja – modernismi – poeet Esitluse koostanud Anneli Oidsalu ja Külli Semjonov TPL

2. Charles Baudelaire (1861)

3. Eluviis • boheemlane – ebakorrapärase, muretu eluviisiga isik • dändi – Baudelaire’ile eelkõige sisemine hoiak, ta oli nn ilmalik munk, teravapilguline vaatleja, kes põlgas hulkade vulgaarsust, pühendus ilule. Baudelaire lasi ülikondi õmmelda enda näpunäidete järgi ja need lahknesid moejoonest. Ta korraldas sõpradele epikuurlikke lõunaid.

4. Baudelaire’i elu oli raske: • Isa oli poja sünnihetkel 68-aastane. Isa, kes pani oma lapse maakaarte ja trükipilte armastama, suri, kui Baudelaire oli 5-aastane. • Ema abiellus varsti sõjaväelase Jacques Aupickiga. Seda abielu Baudelaire emale ei andestanud. • Baudelaire võitles pideva puudusega: 21-aastaselt avanes talle isa pärand, kuid ta suutis kahe aastaga nii palju kulutada, et perekond seadis talle kohtu kaudu piirangud. • Baudelaire nakatus noorena süüfilisse.

5. Émile Deroy“Charles Baudelaire’i portree”Versailles’ muuseum1843.–44. aasta paiku, kui see portree maaliti, oli Baudelaire noor autor, kes ei olnud veel midagi avaldanud. Umbes 15 luuletust, mis hiljem avaldati “Kurja lilledes”, oli juba kirjutatud.

6. Baudelaire’i mõjutajad I • luuletaja Theophile Gautier (Baudelaire pühendab talle hiljem oma “Kurja lilled”); http://en.wikipedia.org/wiki/Th%C3%A9ophile_Gautier • Victor Hugo (pühendab talle “Kurja lilledes” kolm luuletust, kuid hiljem muutub kirjaniku suhtes väga kriitiliseks); http://en.wikipedia.org/wiki/Victor_hugo • Chateaubriand ja tema sõnaohter sensuaalne ja dekoratiivne katolitsism; • http://en.wikipedia.org/wiki/Chateaubriand • Blaise Pascal – Baudelaire’i (sarnaselt Pascaliga) iseloomustab mõtte ülima pingeni kruvitud rahutus, tihedus; http://en.wikipedia.org/wiki/Blaise_Pascal • Eugène Delacroix (Baudelaire õppis temalt kunstniku ja looja töömeetodit, tõsist ja kompromissitut suhtumist oma loomingusse. http://en.wikipedia.org/wiki/Eug%C3%A8ne_Delacroix

7. Baudelaire’i mõjutajad II 1848. aastal ilmus esimene E. A. Poe tõlge. Tänu Baudelaire’i tõlgetele muutub Poe Euroopas populaarsemaks kui Ameerikas. Poe’st saab Baudelaire’i tõeline alter ego (nn saatuse heidik). http://en.wikipedia.org/wiki/E._A._Poe

8. Baudelaire’i mõjutajad III Thomas de Quincey (1785-1859) inspireerib Baudelaire’i kirjutama oma oopiumi- ja hašišikogemustest. Proosapoeemiga sarnanev “Kunstlikud paradiisid” sisaldab peatükki “Oopiumitarvitaja”, mis on de Quincey teose geniaalne analüüs. http://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_de_Quincey

9. Baudelaire’i looming • kunstikriitik (koostab aastanäituste ülevaateid, töö peegeldub ka luules, nt “Majakad”) • E. A. Poe novellide tõlkija • luulekogu “Kurja lilled” (1857 – samal aastal ilmus G. Flaubert’i “Madame Bovary”) “B. luule armastamine nõuab /.../ riski – ja luksusevajadust.”(M. Saillet) • “Kunstlikud paradiisid” • “Väikesed poeemid proosas” – ilmuvad postuumselt (eesti keelde tõlkinud Marie Under)

10. Félix Tournachon ehk Nadar (1820-1910)fotograaf ja kirjanik Baudelaire’ist: “See seal pole nagu kõik teised inimesed.” Nadari foto B-st 1855. aastal

11. “KURJA LILLED” • esialgsed pealkirjavariandid: “Les Lesbiennes” ja “Les Limbes” • ilmus 25. juunil 1857, ja juba 5.juulil ilmus Figaros, kodanlikus nädalalehes artikkel, milles rõhutati “Kurja lillede” ebamoraalsust. • 7. juulil pöördus siseministeeriumi avaliku julgeoleku valitsus prokuratuuri poole, et algatataks kohtuasi “Kurja lillede” autori vastu “avaliku kõlbluse teotamise” paragrahvi alusel. • Baudelaire’ile määrati 300 franki trahvi ja kogust sunniti kõrvaldama kuus luuletust. Trahv alandati hiljem 50 frangile.

12. “Kurja lilled” II • luulekogu iseloomustab komponeeritus (poeetiliste sündmuste jada); • luuletused on puänteeritud; • luule vormis Baudelaire uuendusi ei tee: puhtad riimid ja hiilgavad värsiskeemid on talle omased; • Baudelaire’i uuenduslikkus seisneb uute teemade luulesse toomises (linn, saatan, prostitutsioon jms); • luulepärandisse kuulub sadakond luuletust.

13. Jan Frans de Boever (1928)illustratsioon “Kurja lilledele” “Sellesse jubedasse raamatusse olen ma pannud kogu oma südame, kogu oma õrnuse, kogu oma religiooni, kogu oma vihkamise.” (Baudelaire)

14. VAENLANE(L’Ennemi, tlk August Sang) Ei olnud nooruses mul vaikust ülearu; harva pilvedest seal päikest silmata võis. Nõnda laastavalt mind ründas äike ja maru, et viljaks valmida ei saanud ükski õis. Mõtte sügis on käes. Ma labida ja reha nüüd võtma pean, et maad, kust raju üle käis, taas põlluks harida ja viljakandvaks teha. Vihmast auklik on kõik, just nagu haudu täis. Kes aga teab, kas maal, mis uhutud on paljaks, toitvaid jõude veel on, et jälle minna haljaks? Kas ihaldatud lill veel õie lahti lööb? Oh piin! Oh piin! Aeg kaob ja jõudki ei jää samaks, ent sünge Vaenlane, kes meie südant sööb, me verest toitudes saab aina tugevamaks.

15. Félicien Rops – Baudelaire’i illustraatorBelgias anti välja “Kurja lillede” kuus keelatud luuletust

16. ILU(La Beauté, tlk Ants Oras) Olen ilus, oh surelik! – kivine ulm, ja mu rinnast, kus kõik ennast surmama neeti, hoovab hukutav hõõg, mis joovastab poeeti, tumm kui mateeria, ilmlõpmatu ja julm. Kui mõistatuslik sfinks säran pilvede real, süda lumena külm, ihu valge kui luiged; ma hülgan liikumist, ma ihkan joonte tuiget, ja ma ei naera eal ja ma ei nuta eal. Kõik ülim majesteet, mis kujju raiund raidur, on mu hoiakus koos, mida uurima peab ea lõpuni poeet – karm, täiust otsiv taidur*. Sest see, mis armunud mu ahelaisse veab, on peegli puhas helk, kus võlul pole piiri: mu silm, mu sügav silm, täis igavesi kiiri! ___________________ * taidur – virtuoos, kunstimeister, kunstnik

17. Charles Baudelaire

18. HIIGELNAINE(La Géante, tlk Johannes Semper) Kui valitseks veel aeg, kus loomisinnu algel Monstroosseid* olendeid me loodus katsetas, ma tahaks olla siis hiidnaise noore jalgel kui kuninganna ees või süles himur kass ja näha puhkemas ta keha kui ka hinge, neid suureks sirgumas siis õudseis mängudes ning mõistatada veel, mis leegitsus see sünge võib olla silmades, neis niiskelt udustes. Pilk vabalt uitaks siis mul üle tema süle, ma ise roniksin ta hiigelpõlvist üle ning kuskil aasa peal, kus teda roidunult on sirgu meelitand kesksuve kurnav päike, ma meelsalt uinuksin siis pisut loidunult ta suure rinna all kui mäe all küla väike. ___________________ * monstroosne – monstrumlik, koletislik, soerdlik

19. Madame Sabatier Baudelaire’i alter ego naise kehas; naine, kellest kiirgas ilu, headust ja rõõmu. “Kurja õites” talle pühendatud tsükkel keskendub vaimsele ja ideaalsele armastusele.

20. Vincent VidalMadame Sabatier’ portree

21. HÜMN ILULE(Hymne à la Beauté, tlk Ilmar Laaban) Sügavalt tulnud sa, Ilu – kas taevast või taarnast*? On jumalik, on põrgulik su vaade; nurjatusega säält keeb seltsis välja aade – eks veiniga sind seepoolest võrrelda või. Su silmis kumavad koos puhtevird* ja eha; lõhnu sa levitad kui õhtu äikse eel; on võim su suul, kus segab armujooki keel, argpüksi sangarist ja lapsest lõvi teha. Su jalg – kas kuristikust üles astund ta või alla linnuteelt? Rõõmu või turma* jaga – hurmat* Saatus kui koer käib su seeliku taga! Sa muudkui valitsed, eales ei vastuta.  ___________ (järgneb) taarn – GEOGR püstloodis seintega kitsas kuristik; põrgu puhe : puhte : puhet – koidik, koidupuna vird – virvendus; virdama – virvendama, voolama, (mullitades käärima) turm – häving, hukk, kadu hurmat(ud) – võlutud, hurmatud

22. “Hümn ilule” jätkub Surnuid sa mõnitad, kui kõnnid nende üle; üks veetlevamaid on Õud su ehete seas; armund kõlinal su lemmik-elkude* reas peksab Mõrtsukatöö su ülemeelset süle. Pimestet liblikas su küünlaleegis keeb ning laulab särinal: „Oo tungal, ole kiidet!” Näib tukslev armunu, kalli kehaga liidet, kui surija, kes pai oma kääpale teeb. Oo Ilu, imeloom sa kohutav ning miivis* – ükskõik, kas taevast sa või põrgust mustavast, kui näitab vaid su pilk, su naeratus, su ast minule Lõpmatust, mille uks mu eest riivis! Saatanast, Jumalast – kummast sa, võluvälk? Ükskõik, kui ainult teed – sametsilmne oi haldjas, oi rütm, helk, vürts, oi mu vürstitar ainuvaldjas! – et kergem tundub hetk ja maailm vähem jälk! ___________________ * elk – miivis – naiivne , lihtsameelne valdjas – valitseja

23. Saatanlik naine Jeanne Duval oli mulatitar. Teda on iseloomustatud kui valetajat, liiderdajat, raiskajat, alkohoolikut, rumalat ja harimatut naist. Baudelaire oli temaga seotud väga pikalt: plaanis oma vara talle pärandada, kuid naine haigestus ja suri enne Baudelaire’i. Baudelaire pühendas talle “Kurja lilledes” tsükli luuletusi, milles ülistas kehalist ja meelelist armastust.

24. Jeanne Duval

25. VAMPIIR(Le Vampire, tlk Ain Kaalep) Sind, kes istud südames mul noana, mis löödud kurja käega, sind, sa hunnitu*, sind, sa hull, kes sa deemoniparve väega tuled ja ennast sisse sead justkui kodus mu hingevalus, nurjatut sind, kes kütkeis pead mind nagu vangi ketid jalus, nagu mängurit kaardid peos, nagu joodikut pudel lauas, nagu vaklasid raibe hauas, – nean sind, nean sind sõnas ja teos! (jätkub)  ___________________ * hunnitu – suurepärane, tore, võrratu

26. “Vampiir” jätkub Küsisin mõõka, kas ei karga tema mu kätte mulle toeks, õelat mürki, kas ta mu arga pihku mulle abiks ei poeks. Mõlemad, mürk ja mõõk – mis kole! – vastasid põlgust tundes nii: „Mingit meest ju sinust ei ole püsima neetud ikkest prii – loll! niipea kui ta võimupiiri alt su vabastaksime vaid, taas su suudlused sedamaid ärataksid surnud vampiiri!”

27. Edouard ManetJeanne Duval, Baudelaire’i armuke (1862)

28. KASS(Le Chat, tlk Ain Kaalep) Mu kass, ära küünista mänguhoos, kui mu armund rind on su ase! Su silmis metall ja ahhaat* on koos, mul nendesse süüvida lase. Kui mu uitlikud sõrmed jõudsid pai su peale ja turjale teha ja mu käsi nautides tunda sai su elektriseerivat keha, oma naist nägin vaimus. Pilk on tal, ilus loom, nii sinule paslik – nii lõikav-külm, et tardun selle all; iga toll ta kehas on kaslik ja ta tumedal nahal iga koht aromaatne on kui oht. ___________________ * ahhaat – poolvääriskivi (läikiv ja väga varjundirikas) paslik – sobilik

29. Jeanne Duval

30. ÜLENI(Tout entière, tlk Ain Kaalep) Mu kõrges kambris ootamatult mind täna väisas* Kuri Vaim ja püüdes tabada mind patult ta küsis: „Ütle mulle, kaim*,  su armsa kehas, mis on tas just see kõige armsam? Mis on seks neist roosakaist ja mustist asjust, seal põimuvaist ta võludeks,  mis sulle muust veel kallim?” – „Saatan!” siis vastus libises mu suust. ,,Kõik on tas hurm, mis joont ka vaatan, üks pole vähem võluv muust.  (jätkub) * väisama – külastama kaim – VMO: sugulane; kaaslane; vader, vennas

31. (“Üleni” jätkub) Ei küsi ma neist võlutuna, kas üle teist üks hurm ei löö. Ta pimestab kui koidupuna ja lohutab kui pime öö. On liiga täiuslik ta keha, liig rikkalik ta hurma-hüüs*, et mingit kokkuvõtet teha neist suudaks väeti analüüs. Mis meeltemuundus müstiline: kõik koos – üks januv tundejoom! On muusika ta hingamine ja tema häälel on aroom!” __________________ • hurm – võlu, veetlus • hüüs : hüüe : hüüt – VMO vara(ndus), rikkus • joom : joome, .joome – viir, vööt; jooma, .jooma – joomine, joomiskord, joomapidu; jook

32. Charles BaudelaireNadari foto aastast 1855

33. LÕHNAPUDEL(Le Flacon, tlk Ilmar Laaban) On lõhnu, millele poroossed* on kõik ained. Klaasistki tungiksid kui läbi nende lained. Idamaa laekas, lukk mil kriiksub tõrkjana, või kapis pimedas, kus heljub mõrkjana aja tolmune hõng, vastu mõnikord puutub antiikne pudel, mis järsku elavaks muutub, ja kodukäijana tal uhkab üles hing. Liblikanukkude und sääl magasid ning tasa tuikasid kui all surnuaia liiva tuhanded mõtted; nüüd nad vabastavad tiiva ja lendu tõusevad roosat õhkudes tuld, mida varjundab sina ja virastab* kuld. Joovastav mälestus kui vees teeb õhus ringe; silm sulgub; kahel käel haarab võidetud hinge pööritushoog ja tõukab taarna poole tend*, inimmiasmide* kus keerleb suitsev lend; (jätkub) ____________ * poroosne – ilmselt imav virama – virvendama, helkima tend – teda miasmid (kr miasma rüvetus) – vanema arstiteaduse kujutluse järgi õhus, vees vm levivad haigusetekitajad, mürgised aurud ja mädanemissaaduses

34. (“Lõhnapudel” jätkub) lõhangu veerele ta heidab, mille vinast* kergib kui Laatsarus kärisend surnulinast tontlikult naerates üks ammukoolnud arm – on haualikult hõrk selle läppunud sarm. Kui inimeste kord kaon mälestusest mina, kui lohutumana kord lõhnapudelina kopitan mõnes sünges kolikambris, tuhm, liimerdav*, mõrane ning vanadusest juhm: siis, kallis katkunõrg, ma sinule puusärgiks, su nakkavuse ning su rammu tunnismärgiks – oi mürk, mis inglid keetnud! oi kimäärikool, tapab ja elustab mu südant mille vool! vina – suits; vastik leht liimerdama – vedela mustuskorraga kaetud olema, räpaselt, kleepuvalt leemendama kimäär – viirastuslik peletis kool : koola : koola – ila (loomal, haigel inimesel)

35. Gustave Gourbet“Charles Baudelaire” (1847)Gourbet oli üks Baudelaire’i sõpru ja üks neid kunstnikke, keda poeet oma kunstikriitikas toetas.

36. HEAUTONTIMORUMENOS*(tlk August Sang) J. G. F-ile** Löön sind, ent ma ei tunne viha. Löön, nii kui lihunik lööb või nii nagu Mooses kaljut lõi. Mul pisaraid on näha iha su laugudel, sa õrn ja hell, et valu vihm mu kõrbe voolaks. Mu toidule su nutt on soolaks. Su silmavete meredel mu hinge puri paisub tuultes. Su nuukseid kuuldes, armas lill, ma olen äkki elevil kui sõdur sõjatrummi kuuldes. (jätkub...) * heautontimoroumenos – enesetimukas, enesekaristaja, enesepiinaja ** Pole teada, kes on nende initsiaalide taga.

37. (“Heautontimorumenos” jätkub) Kust küll see kakofoonia, kui kokku kõlab kogu loodu? Miks minu hinge ühtesoodu nii muserdab Iroonia? See on mu hääles – see on karje. Mul soontes mürk on must ja väär. Sünk peegel olen, kust kimäär näeb oma hinge, tulvil varje. Ma olen puss ja olen haav, ma olen kõrvakiil ja pale. Ma olen tapameister kale ja ohver, tema saagiks saav. Ma oma verd joon kestvas jõõras*. Ma, neetu, oma saatust nean. Ma igavesti naerma pean ja naeratus on mulle võõras. *jõõr – kiim, tiirasus

38. Félicien Rops – Baudelaire’i illustraatorBelgias anti välja “Kurja lillede” kuus keelatud luuletust

39. PÄÄSMATUS(L’Irrémédiable, tlk Ilmar Laaban) Üks idee, üks ajatu kuju, kord kurnand kõrgel sinavoos, nüüd sumav laipjas tinavoos, kus ükski taevahelk ei uju; üks kergemeelne ingel, kes lennul deemoniparve sattund, mustendavasse summa mattund, rüsinas hirmul hingeldes otsegu kistud viruvette ja pillutatud nagu mull, kuna keeris laulab kui hull ja pimedas lööb piruette; kongis, kust hääled kadusid, üks vang, kes kobamast ei väsi, valgust, võtit otsimas käsi, kuid kohtamas vaid madusid; (jätkub)

40. “Päästmatus” jätkub üks neetu, alla säädev astu trepest, mil pole käsipuud, käekõrval aimav taarnasuud lehast, mis tõuseb talle vastu soerdeid äratamas ta samm, kelle vosvorsed silma-avad vaid iseendid valgustavad – – nii öö saab veelgi pimedam; üks laev, mis rüsijäässe maetud, vangi võet Põhjapoolusest, ei tea mis põhjavoolusest kristalsesse nii lõksu aetud: võrdpiltidega etsit leht, suitsev kus näitab tunglasära pääsmatu õnnereegli ära: MIS KURAT TEEB, ON HÄSTI TEHT! (jätkub)

41. “Päästmatus” jätkub II Süda iseendale peegel – mis lüümelt sünge tête-à-tête, tõekaev selge ning äraneet! Silm sääl võbiseb kaameil leegel, pilkav, põrgune vahemees, altpoolt kerkinud õhutaja, ainus, aurikas lohutaja – tal nimeks: TEADVUS PAHE SEES!

42. Charles BaudelaireÉtienneCarjat’ foto, u 1866Pilt on tehtud vahetult enne haigushoogu ja halvatust 1866. aastal

43. KELL(L’Horloge, tlk August Sang) Julm jumal oled, kell, range, halastamatu! Ikka manitseb meid sinu ähvardav sõrm: „Pea meelest! Peagi piin puurib rinda, oh põrm! See on kütt, kelle nool iial mööda ei satu! Silmapiiril kaob Rõõm nagu põgus kimäär, nagu tõtlik sulfiid poeb kulisside taha. Igal hetkel meist jääb osa naudinguid maha. Elu kohta on neid ju antud kindel määr. Tunnis sekundeid kaob kolm tuhat ja kuussada. Pea meeles! taktis taob nende minematraav. Kiunub Aeg nagu sääsk: Kõik on ju olnuks-saav! Oskan osavalt verd su soontest ammutada.  (jätkub)

44. (“Kell” jätkub) Remember, pillaja! Pea meeles, surma saak! metalse kurguga ma kordan igas keeles. Et välja tuua kuld, seks on vaja, pea meeles, sul ümber töötada mu minutite maak. Pea meeles, et Aeg mängulauas on see, kel ikka trumbid on peos, teda sisse ei vea. Päev aina kahaneb, öö kasvab. Meeles pea: taarna janu ei kao, peagi tühi on veekell. Siis tornist kõlab tund, kauss alla langeb vael ja Juhus jumalik ja Voorus mõrsjalooris ja hiljund Kahetsus – kõik nad hüüavad kooris: Jäid hiljaks! Aeg on täis! Nüüd sure, nadikael!”

45. Marie Daubrun – edukas näitleja, roheliste silmadega iludus;talle pühendatud tsüklit “Kurja lilledes” iseloomustab vastuolulisus: mingi õelik-vennalik armastus põrkub siin teravaima armukadeduse ja kättemaksuhimuga.

46. PÄIKE(Le Soleil, tlk August Sang) Ma tihti aguleis käin ubrikute vahel, kus varjul pesapaik on igal inimpahel. Kui päike armutult praeb häid ja patuseid, nii küla põldusid kui linna katuseid, siis oma lemmiktööl ma olen varmalt väljas: kõiksugu kolgastes ma uitan riiminäljas, kesk sõnu komistan kui konarlikul teel ja äkki leiangi rea, mis mul puudus veel. ,,Kõik, toitev päikene, sa haarad kallistusse! Sa väljal sigitad nii roose kui ka usse. Sa vihkad kahvatust, meis rõõmu läidad sa, ja meega mesipuud ja ajud täidad sa; su mõjul mõnedki käest kargud nurka heitsid ja lahkeks, leebeks said just nagu noored neitsid, su kiirtes võrsub külv ja puhkeb haljas pung ka inimsüdameis, kus ikka õitsmistung. Kui mööda linna käid sa nagu luuletaja, suursuguseks siis saab kõige vaesemgi maja: sa saatjaskonnata käid märkamatult sees just nagu kuningas nii onnis kui palees.”

47. PUNAJUUKSELISELE KERJUSTÜDRUKULE(A une Mendiante rousse, tlk Johannes Semper) Valge tüdruk punapea, läbi kleidi augurea paistab silma viletsus ja ka iludus. Vaese luuletaja meel sellestki on rõõmus veel: ehib keha, mis veel noor, tedretähte loor. Raskeis kottades sa käid, kuid galantseni veel sa näid daamist sametkingades muinasjuttudes. Mitte hilbud koredad – ballikleidid toredad kahisegu kannul sul, nõnda hüljatul. Mitte sassis juuksetukk, mitte aukudega sukk – võlugu su kebja käik, säärte kuldne läik. Paljastagu hõljuv hõlm, lõdvalt kinniseotud sõlm patustele väravad – rinnad säravad. Kui jääd üksi valveta, riidest võttes palveta, käed ent ülemeelikud tõrju seelikult. Nagu puhas pärlikett mõnigi Belleau’ sonett tuli kingiks kiindunuilt, anniks armunuilt, (jätkub)

48. (“Punajuukselisele kerjustüdrukule” jätkub) mõni vilets värsisepp sulle salme sepitseb, endal laubal higitilk, sinu kingal pilk, mõni paaži silmapaar, mõni senjor või Ronsard* meeleldi su kodu teaks oma meeleheaks. Oma voodis võiksid sa suudlustega uinuda, kui nii mõnigi Valois saaks sult ainult loa. _______ http://en.wikipedia.org/wiki/Pierre_de_Ronsard Kuid sa kerjusena laed, üles korjavad su käed tühja-tähja siit ja sealt iga risttee pealt. Piilud ehtekese äärt, krossigi mis pole väärt, mida kahjuks ma ei saa sulle kinkida. Pole sul, mu kerjusneid, pärle ega teemanteid, ilmagi mis ilu sus, oo, mu iludus!

49. Emile Bernardillustratsioon Baudelaire’i poeemidele

50. VEINI HING(L’Ame du Vin, tlk August Sang) Kord õhtul veini hing häält tõstis, nõnda vestes: ,,Mind kuula, elu orb, kel käsi kehvalt käis! Selles pudelis siin, selles kiirgavas nestes on vangis laki all laul, niis vendlust on täis. Ma väga hästi tean, kui suur on hool ja pinge, kuidas leekival mäel see higi nõudis sult, kuni päikese käes sain ma elu ja hinge, ja ma käituda ei taha tänamatult. Mulle naudinguks on rõõmu rahvale teha, kurku valguda sel, kes väsinud on tööst. Õnnis haud mulle on tema tuline keha, see hoopis meeldivam on keldri vilust ööst.