1 / 34

INTEGRATSIOONI LAAGER “TEEKOND VABADUSELE”

INTEGRATSIOONI LAAGER “TEEKOND VABADUSELE”. Asta Pazuhanitš Mõniste Kooli vene keele ja ajaloo õpetaja 21. oktoober 2014. Sissejuhatus teemasse. Vabaduse ja õigluse järel on tähtsaim rahvaharidus, milleta ei saa kesta ei vabadus ega õiglus.

cairo-hicks
Download Presentation

INTEGRATSIOONI LAAGER “TEEKOND VABADUSELE”

An Image/Link below is provided (as is) to download presentation Download Policy: Content on the Website is provided to you AS IS for your information and personal use and may not be sold / licensed / shared on other websites without getting consent from its author. Content is provided to you AS IS for your information and personal use only. Download presentation by click this link. While downloading, if for some reason you are not able to download a presentation, the publisher may have deleted the file from their server. During download, if you can't get a presentation, the file might be deleted by the publisher.

E N D

Presentation Transcript


  1. INTEGRATSIOONI LAAGER “TEEKOND VABADUSELE” Asta Pazuhanitš Mõniste Kooli vene keele ja ajaloo õpetaja 21. oktoober 2014

  2. Sissejuhatus teemasse Vabaduse ja õigluse järel on tähtsaim rahvaharidus, milleta ei saa kesta ei vabadus ega õiglus. ( J. A. Garfield)

  3. Noorte integratsioonilaager “Vabadussõja radadel” sai esmakordselt teoks tänu Harjumaa mõnede koolide vene keele õpetajate ja MTÜ Õppe- ja Arengukeskuse EVA Studiorumi ühisprojektile 2009. aasta mais. • Projekti eesmärgiks oli Eestimaal üleskasvanud muulaste põlvkonna ja eesti noorte integreerumine omavahelise suhtlemise ning keelepraktika läbi. Kõik see toimus Eesti ajaloo- ja kultuuritausta tundmaõppimise, olemasolevate teadmiste täiendamise ja kinnistamise kaudu.

  4. Isiksuse kujunemisel läbi rahvusliku kultuuri ja ajaloo tunnetamise on väga tähtis osa. • Pedagoogidena ja keeleõpetajatena teame, milline oluline väärtus õppeprotsessi käigus on noorte omavahelistel ühisüritustel, ühistes loomingulistes-, kultuurilistes- ja sportlikes projektides osalemises. • Üksteise teadmiste rikastamine läbi oma maa arengu ajalooetappide annab tunde olla osake selle maa rahvast, tema ajaloost ja kultuurist.

  5. Nendel projekti käivitumise algusaastatel oli Eesti Vabadussõda jäänud meist 90-ne aasta kaugusse, meie noorele põlvkonnale aga peaaegu et kahe inimpõlve taha. • Integratsioonilaagris osalejate koosseisud moodustasime erinevate koolide, erinevat emakeelt ja erinevat kultuuritausta omavatest 14-17aastastest noortest. • Algusaastatel alustasime oma marsruuti Tallinnast. Esimeseks objektiks kujunes Viimsis asuv Eesti Sõjamuuseum koos seal oleva kindral Laidoneri Muuseumiga.

  6. Mälestuskivi Viljandimaal, tähistamaks Vabadussõja kangelase J. Laidoneri sünnitalu asukohta.

  7. Aasta-aastalt kujunesid välja meie koostööpartnerid: Laidoneri muuseum, Valga malev, Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni muuseum, Eesti Vabadusvõitluse muuseum.”Tagalat” kindlustasid, ehk head sööki pakkusid kindlateks kujunenud söögikohad Valgas (Mamma juures) ja Türil, vana veduri kõrval sööklas.

  8. Kõikide projekti toimumisaastate jooksul on osalenud Tabasalu, Maardu, Padise ja Saue koolide õpilased Harjumaalt. • Aasta-aastalt on juurdetulijaid olnud: Keila-Joa Sanatoorsest Koolist; Tartu Vene Lütseumist; Ruila Põhikoolist; Noarootsi Gümnaasiumist; Haabersti Vene Gümnaasiumist; Viljandi Gümnaasiumist ja Jakobsoni koolist; Tallinna Mustamäe Reaaalgümnaasiumist; Ehte Humanitaargümnaasiumist; Tallinna Ehituskoolist ja veel mujalt. Kaks osalejat oli tänavu Sankt-Peterburist.

  9. 2013. aasta kevadel liitusid projektiga kõige lõunapoolsema Eesti valla, Mõniste Kooli õpilased. Mälestuskompleks “Eesti Kodu” Mõniste vallas, mis on pühendatud kõikidele hävinud kodudele küüditamiste käigus

  10. Marsruudi koostamisel sai arvestatud, et päevad oleksid huvitavad, tegevused võimaldaksid noortel omavahel suhelda, mängudes ja võistlusradadel teineteist nõu ja jõuga toetada. • Eesmärgiks oli võimalikult palju Vabadussõja lahingukohti külastada, kaugeid sündmusi meenutada ja olulist meelde jätta. Minu kui giidi ülesanne oli anda noortele vastuvõetavat ja meeldejäävat teavet ühe või teise mälestusmärgi või lahingu toimumise kohta. Suurt abi on osutanud projekti läbiviijatele Valgas asuva Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsiooni Muuseumi töötajad, kes on aastaid põhjalikult “maalinud” noortele silme ette Paju lahingu toimumispaigal tolle, meist nii kauge aja karme sündmusi ja Vabadusõja ühe kangelase Julius Kuperjanovi viimaseid võitluspäevi.

  11. Eelmise aasta 16. augustil avati Valga linnas taas Kuperjanovi mälestussammas, selle endisele kohale linnapargi serval.

  12. Projekti kolmel esimesel toimumise aastal kulges meie marsruut järgmiselt: Tallinn-Kohila-Rapla-Türi-Mustla-Kärstna lahingukohad.

  13. Kärstnast jätkasime teekonda läbi Tõrva-Helme ja Paju lahingukoha. Ööbimine Valga Isamaalise Kasvatuse muuseumi külalistemajas, seal toimusid sõjalis-sportlikud mängud kohalike kaitseliitlaste eestvedamisel, põhjalik tutvumine muuseumi püsiekspositsiooniga, vabal ajal viktoriinid päeva jooksul nähtust-kuuldust, tutvusime piirilinnadega Valga ja Valka.

  14. 2012. aastal tekkis mõte täiendada marsruuti Cesiseni (Võnnuni). • Oli ju Eesti Vabadussõda sõda, mida Eesti rahvavägi pidas Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 28. novembrist 1918 – 3. jaanuarini 1920 Nõukogude Venemaa vägede ja 1919.a. suvel Lätis Landeswehri ja nn. Rauddiviisist koosnenud Saksa väekoondise vastu. Jällegi aitasid meid Valga kaitseliitlased, nad olid meie marsruudile Lätimaal kutsunud saatjateks staažikad Läti koduuurijad- erusõjaväelased, kes Võnnu nurmedel oskasid noortele väga emotsionaalselt kirjeldada 1919. aasta sündmusi: kus positseerusid punaväelased, kus olid Landeswehri sõdalased.

  15. Igas sõjas on igal rahval oma kangelased. Eestlane kaitses Vabadussõjas seda maad, mille pinnas olid ta juured. Üle 5000 meie kodumaa poja ja tütre kaitsesid oma isademaad elu hinnaga. • Vestlustes noortega rääkisime Vabadussõjas kuulsaks saanud ohvitseridest: Johan Laidonerist, Jaan Sootsist, Johan Pitkast, Eduard Kubbost ja Anton Irvest. Põhjalikumalt tuli aga peatuda leitnant Julius Kuperjanovi ja kapten Anton Irve lühikestel, kuid kuulsusrikkail eluetappidel. • Laagri käigus lavastasime mõned pildid noorkotkastele kirjutatud lühinäidendist “Päris head kindad”, mis põhineb ajaloolistel tõsiasjadel Vabadussõja päevilt.

  16. Vabadussõjas langenud soomusrongide divisiooni ülema kapten Anton Irve langemiskoht Strenši-Valka maantee ääres

  17. Nii nagu ükski õpetaja ei saa tänast tundi tänase õppematerjaliga täpselt korrata järgmisel aastal, nii tuli ka meil laagri korraldajatel ja läbiviijatel teha igal aastal muudatusi nii marsruudis kui ka päevakavade planeerimises. Paljuski sõltus see integratsioonilaagris osalejate vanusest, tüdrukute ja poiste suutlikusest oma võimeid ja teadmisi proovile panna. • Vahel sõltub kõik ka AJAST. Ei, mitte kellaajast, vaid meid ümbritsevast, meie ühiskonna arenguajast.

  18. Mul oli võimalus viibida käesoleva aasta kevadel Tveri oblastis Buraševo külas rahvusvahelisel seminaril “Isiksuse kujunemine läbi rahvusliku kultuuri tunnetuse”. Buraševo on koht, kus 18. jaanuaril 1954 suri vaimuhaiglas täie mõistuse juures olnud president Konstantin Päts. Ta maeti kohalikule nn haiglasurnuaiale. Kohtusime inimestega, kes aitasid kaasa K. Pätsi põrmu tagasijõudmisele kodumaa mulda Metsakalmistule 1990. aastal, kus ta auavalduste saatel sängitati abikaasa kõrvale.

  19. President Konstantin Pätsi viimne puhkepaik Metsakalmistul

  20. Viibisime kohalikus Buraševo koolis, kus õpetajate initsiatiivil on avatud K. Pätsi tuba-muuseum. Seal teatakse ja hoitakse au sees Eesti esimese presidendi mälestust, hoitakse aukohal gloobust, kus tähistatud kõik kohad, mida Päts külastas vabal tahtel olles Eesti riigipea ja president ning kõik vangipõlvekohad mööda erinevaid Venemaa kinniseid asutusi. • Tagasiteel Tverist tekkiski mõte laiendada meie integratsioonilaagri projekti sisu. Astuda mõtetes mööda eestlaste vabaduse radu!

  21. Kohtumised Buraševos 2014. aasta kevadel

  22. Läinud suvel 7.-9. juulini kestnud integratsioonilaagri projekt kandis pealkirja “Teekond vabadusele”. • Projektimatka alustasime Tallinna Metsakalmistult, Konstantin Pätsi haualt, kuhu tema põrm toodi Buraševost 1992. aastal. Retk jätkus Läti Vabariigis Cesise linna ümbruses kohtades, kust vabadusvõitlejad tulid koju võiduga. Meie meenutame neid aegu 23. juuni Võidupüha tähistades. Võnnus tutvusime põgusalt Uue lossi ajalooekspositsiooniga, mis vestab Võnnust kui kohast Läti ja Euroopa kultuuri kontekstis.

  23. Sõidu ajal vaatasime bussis mängufilmi “Nimed marmortahvlil”. Ja uskuge, see vaatamine oli hoopis midagi muud kui see, mida olen aastaid teinud 8-ndate ja 9-ndate klasside õpilastele ajalootundides. • Peatus teel Türi lähedal kohas, mida läbis Balti kett, on samuti eestlaste teekonna tähis vabadusele. • Edasi kulges teekond paikadesse Lõuna- ja Kagu-Eestis, metsavendluse ajajärku, aega pärast II maailmasõda.

  24. Metsavendadest ja metsavendlusest kuulasime Mõniste vallas Metsavenna talus eaka proua Eha meenutusi sellest, milline oli elu metsavenna tütrena, millest pidi loobuma õpihimuline tütarlaps sellepärast, et ta isa vihkas võõrast ja vägivaldset võimu. • Ööbisime vanas Vastse-Roosa algkoolis, kust Siberi teed tuli alustada kohalikul koolijuhil, sest ta seadis rahvahariduse vabaduse ja õiglusega ühele tasemele.

  25. Kuulates Eha Looritsa meenutusi metsavendlusest

  26. Muidugi jäid ka tänavu meie teekonnal erilisteks peatuspaikadeks vabadussõdalaste auks püstitatud mälestusmärgid, mis on üle Eesti peaaegu et kõik ühesuguse saatusega, keerulise ja raskega nagu meie rahvagi saatus. • Lõuna-Eesti ühes kaunimas kohas Rõuges seisab kõrge mäe otsas kiriku kõrval sõjamehe monument, mis püstitati kohalike elanike poolt 1926. aastal.

  27. 1945. aasta sügisööl purustati pronkssõdur ja aluskivid kaevati samba juurde maa sisse. Kohalik mees, teades kuju väärtust, kaevas põlvest purustatud kuju välja, laenas hobuse ja vankri ning vedas 2.28 m kõrge ja 320 kilo kaaluva kuju oma koju, kaevas maasse ning ehitas sinna peale puukuuri. Suure “saladuse” avaldas ta ainult oma naisele. • Saladust hoiti aastaid ja alles 1988. aastal monument taastati endisele kohale. Täna, viibides Rõuge alevikus ja seistes Vabadussõja pronkssõduri kõrval, tekib tunne nagu tervitaks pronksmees üle alevi teise mäe otsas juba meie praeguse Eesti Vabariigi aegu püstitatud monumenti EESTI EMALE. • Selline oli ühe Vabadussõja monumendi saatus paljude teiste seas.

  28. Oma esinemise tahaksingi lõpetada sõnadega, mis on kirjas siin Võru kalmistul oleval mälestuskivil kõigi vabaduse eest võidelnutele: “Armsad eestlased Läänemerest Kaug-Idani! Pidage meeles tuhandete eesti poegade ja tütarde nimetuid haudu. Eestimaa, hoia oma rahvast uute hävituste eest”. • Ja veel! Minevikku on vaja teada, et oleks tase millelt hinnata olevikku ja pind, mis avab meile tuleviku visiooni.

More Related