Vähid

1. Vähid

2. Välisehitus Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused ( mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks paari tundlaid , teistel lülijalgsetel on üks paar. Vähkide keha koosneb üksikutest lülidest. Enamikul liikidel on 16–20 lüli, primitiivsematel vähkidel 60 või rohkem. Rühmitudes moodustavad lülid keha kolm osa: pea, rindmiku ja tagakeha. Tihti on pea ja rindmik liitunud, moodustades ühtse pearindmiku. Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi.

3. Sigimine ja areng Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii täis- kui vaegmoondega arengut.

4. Ülemvähid Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalgsed . Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk . Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsonigauime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks. Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad.

5. Pildid

6. Paljunemine ja areng • Vähid on reeglina lahksugulised - on olemas nii emased kui isased loomad. Paljudel vähiliikidel on emas- ja isasloomad ka väliselt selgelt erinevad. Väikeste vähkide puhul on emased tavaliselt isastest suuremad ja sigimisperioodil võib nende keha küljes sageli näha munade kogumikke. Isastel on tihti mõned jalad muutunud haardeelunditeks emase kinnihoidmiseks paaritumise ajal või sugutusjalgadeks. Munast koorunud noored vähid pole tihti veel täiskasvanute sarnased ja peavad arenema selleks keerulise moonde teel. Moonde käigus vastsed kestuvadkorduvalt - ajavad maha vana kitsa keha katva kooriku ja kasvatavad uue. Kuna koorik on jäik ja venimatu, saavad vastsed kasvada ja nende kehaehitus muutuda ainult sel lühikesel ajal, mil vana koorik on seljast aetud ja uus veel kõvaks muutumata. Sellepärast kestuvadvastsed tavaliselt palju kordi, enne kui on omandanud täiskasvanud looma mõõtmed ja väljanägemise.

7. Toitumine • Vähkide toitumine on mitmekesine. Paljud väiksemad vähid toituvad veest hõljuvaid söödavaid osakesi filtreerides. Selleks tekitavad nad tavaliselt jalgadega veekeerise, nii et kõik vees olevad suuremad osakesed jäävad jalgade või alalõugade harjastesse kinni ja seal edasi toimetab vähk nad suhu. Need vees hõljuvad osakesed on surnud organismide jäänused ja mineraalained ning ka elusad pisiorganismid: bakterid, mikroskoopilised vetikad jms. • Teised vähkide liigid hammustavad otse oma ülalõugadega tükikesi surnud ja elusate loomade ning taimede küljest. Mõned vähid otsivad toidupoolist veekogu põhjas tuhnides, mõned varitsevad ja ründavad väljavalitud saaki. Paljud vähid, nii väikesed kui suured, on röövloomad - söövad teisi loomi, mõned ka oma liigikaaslasi. • Toidu närivad vähid ülalõugade abil peeneks, see läheb suhu ja sealt edasi söögitorusse. Enamikul vähkidel on söögitoru tagumine osa moondunud maoks, mille seintes on mõnikord toitu peenendavad kitiinhambad. Vähkide soole küljes on ka külgsopid - maksajätked, mis eritavad valkude, süsivesikute ja rasvade seedimist soodustavat nõret. Lisaks toimub maksajätketes toitainete imendumine. • Ekskremendid väljuvad vähi keha tagaosas paikneva päraku kaudu. Osaliselt heidetakse seedimata toidujäänused välja ka suust.

8. Vereringe • Vähkide veri on kas värvitu või punane. Mõnedel krabidel on veri sinine või muutub siniseks õhu käes. • Veri ringleb vähkide kehas südame kokkutõmbumiste abil. Süda asub alati hingamiselundite - lõpuste - läheduses. Kui vähi lõpused paiknevad tagakehal (kakandid), siis asetseb ka süda tagakehas. Enamikul vähkidel on lõpused rindmikujalgade küljes ja ka süda asub rindmikus. Primitiivsetel lehtjalalistel (vesikirbud jt.) on süda pika toru kujuline ja läbib kogu keha. Süda võib ka üldse puududa ning sel juhul liigub veri kehas sooltoru kokkutõmbumiste abil (aerjalalised). Väiksematel vähkidel on südamelöökide arv minutis umbes 300 - 400, jõevähil 100. • Vähkidel on avatud vereringe, mis tähendab seda, et veri ei ringle mitte mööda veresooni, vaid vähemalt osaliselt vabalt kehaõõnes, kus see seguneb teiste kehavedelikega. Veresooned on olemas ainult kõrgematel vähkidel ja neilgi mitte kogu keha piires, teistel ringleb veri kehaõõnes siseelundite vahel.

9. Hingamine • Väikestel vähkidel pole tavaliselt spetsiaalseid hingamiselundeid ja nad omastavad hapnikku veest kogu keha pinnaga (aerjalalised, vääneljalalised, karpvähilised). Arenenumad vähid hingavad lõpustega nagu kõik tõelised veeloomad. Vees lahustunud kujul olev hapnik tungib läbi lõpuste õhukeste seinte looma verre. Harilikult talitlevad vähkide lõpustena rindmikujalgade erilised jätked, kuid näiteks kakanditel on lõpusteks moondunud tagakehajalad. • Lõpustega hingavad isegi maismaal elavad vähid - kakandid -, kes ei suuda hingata õhuhapnikku, vaid peavad seda saama lõpuseid katva õhukese veekihi kaudu. Mõnedel maismaal elavatel kümnejalalistel on tõelised kopsud, millega saab hingata õhuhapnikku.