Terminoloogiast tõlkekriitikas Ajakirja “Vikerkaar” näitel (2000-2009)

Maarja Läänesaar 12.11.2009 Rahvusraamatukogus Terminoloogiast tõlkekriitikasAjakirja “Vikerkaar” näitel (2000-2009)

Sissejuhatus: eestikeelne tõlketeooria + NÄIDE • interdistsiplinaarne (lingvistika, võrdlev kirjandusteadus, kulturoloogia, ajalugu, psühholoogia, filosoofia, arvutiteadus, eetika, politoloogia..) • fikseerimata, ühtlustamata sõnavara (puudub tõlketeooria oskussõnastik, selle terminite õpetamise või valiku süsteem, nt “tõlkimatus”-”tõlgitamatus”) • suures osas võõrsõnaline ja tõlkelaenuline (“teadusliku diskursuse” efekt – näiline keerukus ja eksotiseerimine)

Oletusi eestikeelsest tõlkekriitikast • Sisuline ülevaade puudub, siit-sealt kostab murelikke oletusi “Üks eesti kultuuriajakirjanduse ja kriitika keel on välja suremas. Ja peaaegu ei nuteta.” Tõnu Kaalep, Vikerkaar 2-3/2000, lk 100 • ka teaduskirjandus on tõlkekriitika hetkeseisu osas sünge: „Kuid siiski näib ka Eestis valitsevat olukord, kus tõlkekriitika praktiliselt puudub ja tõlget peetaksegi teose autentseks koopiaks. /.../ Kui tõlget ka analüüsida võetakse, kohtame sageli (ka professionaalide poolt) selliseid üldtermineid nagu „õnnestunud”, „sorav”, „ladus”, „kõrgetasemeline”, „heakõlaline”, „luuleline”, „ilus”, „ilmekas”, „originaali- lähedane”, „vaba” jne, ilma et sellele järgneks nende terminite lahtiseletust või nende kasutamise põhjendust.” Klaarika Kaldjärv, „Jutustaja, autor, tõlkija” – 2007, lk 9

Tõlkekriitika praktika ajakirjas “Vikerkaar” • ajavahemik: 2000 kuni 2009, number 4-5 (75 ajakirja) • rubriigis “Vaatenurk” ilmunud TÕLKETEOSE ARVUSTUSED (130/434): • Arvustajaid: kokku 95, neist ühe artikliga esindatud 68, kahega 14 kriitikut, • kolm arvustust on kirjutanud: Kristiina Ross, Ene-Reet Soovik, Tanel Lepsoo, Alvar Loog, Jan Kaus, Märt Väljataga, P. I. Filimonov, Lauri Sommer, P.-E. Rummo • neli arvustust: Leo Luks • viis arvustust: Urmas Tõnisson • kuus arvustust: Kairit Kaur

Kriitiku suhe originaaliga • 53/130 – arvustuse autor pigem ei ole originaalteksti lugenud • neist ~10 vihjavad sellele • ja 3 (!) ütlevad seda selgesõnaliselt. • 17/130 juhul on esitatud tõlkevõrdlus, originaali kõrvutamine tõlkega; • sageli vaid pealkirja tasandil.. 10 – rohkem kui üks fraas • 60 arvustust 130st ei anna mingit infot kriitiku ja originaali suhte kohta

Tõlkelisusegategelemise määr Pildil halli sektori moodustab see, mida võime lugeda ka sisuliselt tõlkekriitikaks.

Keelekasutuseerinevusestkriitikatüübiti • Rubriigis “tõlkelisust mainitakse ülipõgusalt” tsiteeritakse sageli tõlkija järelsõna või kommentaare, tõlget ennast ei käsitleta üldse • „Kummardust” kasutav tõlkekriitika – dominandilt pigem originaali- ja selle kultuurikonteksti keskne arvustus • selles tüübis on tõlketeksti puhul oluline pigem „ladusus”, st loetavus eestikeelse tekstina, „nauditavus” ja „meeleolu edasiandmine”, ning vaid ühel korral mainitakse tõlke täpsust. • Tõlkimine on siin liigis sõnastatud „edasi andmisena”, „eesti keeles ilmumisena”, „meieni jõudmisena”, „eesti keelde kohandamisena”, originaali „kättesaadavusena”, „vahendamisena”, „raamatu eestikeelse lugejani toomisena”. Ühelt poolt näitab see ilmselt soovi olla pidulikult ümberütlev, teisalt on ka arvustuste sisu vaadates selge, et siinses kriitikavormis domineerib kujutlus tõlkeprotsessist kui Lakoffi järgi conduit-metafooriga kirjeldatavast nähtusest kõige enam.

Heal lapsel mitu nime?Ehk põgusalt kontseptuaalsetest metafooridest Väidan, ettõlkimise nimetamine vahenduseks, ümberütlemiseks, tõlgenduseks, eestinduseks, “eesti keeles ilmumiseks” või maakeelseks (Heideggeriks) EI OLEenamasti pelgalt sama info edastamine mitmel analoogsel moel, vaid selline näiline sünonüümia peegeldab kriitiku suhtumist tõlkeprotsessi üleüldiselt, tema ootusi tõlkele ja eeldusi tõlkijale, näiteks.

Mõelge ise: A: “T2 on T1 tõlge” väidab midagi asetleidnud tõlkeprotsessi kohta B: “T2 on maakeelne /Heidegger, nt/” viitab “keelevahetusele” C: “T2 on (T1) eestindus” viitab adapteerimisele D: “T2 on ümberöeldud T1” väidab midagi nii suusõnalisuse kui info võimaliku teisenemise (ümber, mitte uuesti) kohta.. E: “T2 on (T1) tõlgendus” kui (ühes võtmes?) interpretatsioon.. F: “T2 on eesti keeles ilmunud T1” (väljend kustutab jäljed tõlkija tööst või üldse tõlkimisest) Kontseptuaalsest metafoorist

Näiteid sellest, mida ma nimetan “kummarduseks” • „Kummardus tõlkijale, kes võttis vastu väljakutse see raamat eestindada ega peljanud vaeva, mida pidi nõudma mitte üksnes poeetilises stiilis, vaid ka keerulise terminoloogia ja rohkete tsitaatidega teksti ümberpanemine.” (3/2007 Eneken Laanes); • „Peeter Sauter on vist küll tõlgina (minu rõhk, M.L.) parim võimalik valik olnud” (10/2001, Tarmo Vahter); • „”Nukra troopika” ilmumine eesti keeles Indrek Koffi ladusas tõlkes ning kirjastuse Varrak meeldiva üllitisena on seega igati teretulnud” (11-12/2001, Toomas Gross); • „Punkti paneb i-le Kalle Kasemaa suurepärane tõlge otse araabia keelest” (10-11/2004, Arvo Uustalu); • „Tõlge on igati nauditav, paistab et tõlkija Vilma Matsov on suutnud mitmedki sõnamängud eesti keelde kohandada. Originaali tundmata tundub tõlkevalimikki väga hea olevat.” (1-2/2005, Mihkel Samarüütel); • „/.../mis nüüd tänu Ruth Liase tõlkele eesti keeles kättesaadav/.../” (7-8/2005, Marin Mõttus); • „Selle raamatu puhul võib tõlget lugeda kahekordselt kordaläinuks: õnnestunud on nii Burke’i tõlkeversioon minevikust kui Ainiki Väljataga tõlge eesti keelde” (4-5/2007, Linda Kaljundi); • „/.../ mille tõlkija Tanel Lepsoo koostöös Loomingu Raamatukoguga tänavu kiirelt ja ladusalt eesti keelde vahendas.” (10-11/2008 A. Loog);

Kriitikatüübid ja terminoloogilise keelekasutuse osakaal • nn “kunstiline”, teose poeetikast mõjutatud kriitika tõlke- või kirjandusteoreetilist oskuskeelt ei kasuta • vaid “kummardusega” piirduv kriitika kasutab moel, mis sarnaneb Kaldjärve kirjeldusele • konstruktiivse tõlkekriitika puhul sõltub terminoloogilisus kriitika dominandist • tõlkekriitika par e. kasutab, või annab mõista, et on otsustanud tõlkekriitilisest diskursusest hoiduda.

Erinevus! • “tõlkimisele” sünonüümide leidmine ilukõnelisusest, kriitiku teadvustatud või teadvustamata kunstilisest pretensioonist • “tõlkimise” läbivalt millekski muuks nimetamine koosesinevalt tõlke ilmselgelt millekski seletamatuks, kirjeldamatuks või vastupidi, lihtsaks ülekandeks pidamisega

Tõlkeraamatuarvustustes esitatavad terminid jagunevad: • valdkonnaspetsiifiline oskuskeel (mõisteid filosoofiast, ajaloost või poliitikast, olenevalt tõlketeose teemast) • kirjanduskriitika oskuskeel (sh luulekriitika, narratoloogia jpm, „killustatud vabavärss”, „sürrealismihõngulised metafoorid”, palimpsest, „intertekstuaalsed vihjed” jmt) • tõlkekriitika oskuskeel

Põhimõisteist: • Tõlkimine – eestindus, maakeelde jõudmine, eesti keelde toomine/panemine/seadmine ülekanne, vahendus, ylekanne ja ymberpanek (L. Sommer), ületoomine, eesti keeles ilmumine, emakeelsena kätte tulemine • Tõlge – vahendus, eestindus, „eestikeelne /autori nimi”, käesolev tekst, „eesti tõlge”, „eesti keelde jõudnud raamat”, eesti keeles ilmunud. • Tõlgitavus – edasiantavus, edastatavus, ületoodavus • ekvivalentsus – täpsus, tõlge, adekvaatsus, samaväärsus, sarnasus (M.V.), autentsus • tõlkevasted ja tõlkelahendused • poeetika – tõlke/originaali, autori/tõlkija keel, poeetika või rääkimisviis (!) • riimist – irdriim, hädariim ja kistud riim, riimiskeemid kõrvuti riimikolksatustega • loetavus – ladusus, suupärasus, emakeelsus, jooksvus, laulvus jne • Hinnang – õnnestunud, tänuväärne, suurepärane, asjatundlik

Tõlkekriitika par excellance: • kasutab kirjanduskriitikas ja tõlketeoorias levinud eestikeelset mõistestikku • olulisel kohal on mõisted “adekvaatsus”, “tõlgitavus” ja “tõlkevasted”, “viga” • DOMINEERIVAD MÕISTED VALDKONNITI • teadus- või filosoofiliste tõlgete puhul “terminoloogiline ühtsus” (või “järjepidevus”), tõlke täpsus • esseistikas või arvamuskirjanduses “adekvaatsus”, ladusus • ilukirjanduses “stiil” (eristatakse autori ja tõlkija stiili), • luules “rütm”, “riim” ja “poeetika” • tegeleb enam kui veerandil juhtudest luuletõlkega (samas kui kogu valimist moodustavad luuletõlkearvustused vaid 16%) • eksplitseerib hinnangute aluseid • siiski, ka siin räägitakse “õnnestumisest”, “jooksvusest”, vahendamisest ja ladususest..

Terminoloogilise-mitteterminoloogilise keelekasutuse vahekord tõlkekriitikas • Tiiu Erelt (2007): „Ajakirjanduskeelde kuuluv sõnum on midagi oskuskeele ja üldkeele vahepealset”; • „Üldiselt on loomulik, et oskussõnavaras on tõlkelaene rohkem kui keele üldsõnavaras. Terminite motivatsioon eri keeltes ei pea kokku langema, aga tihtipeale see siiski on nii..” lk 214 • V. Adams (1966) leiab kirjanduskriitiliste artiklite kohta, et need “juba oma objekti tõttu peaksid sisaldama kunstipärasuse elemente ja kontakti-võtmisi, ning ka stiililt lähenema ilukirjanduslikule keelele.” • Kriitika terminoloogia ja kriitika poeetika • Tõlkekriitika erinevus kirjanduskriitikast

Teesid: • Tõlkekriitika ei ole täppisteadus ning selle ainueesmärk pole tõlkeanalüüs • Nii terminite kasutamist kui mittekasutamist saab teha hästi • Terminoloogiline ebamäärasus võib tulla nii teadmatusest kui kunstilisusest • Orienteeruvalt 30% tõlkeraamatuarvustustest: • selgitab hinnangute aluseid ja mõistete tagamaid. • Kasutab tõlketeooriaga samu termineid

Tänan tähelepanu eest. • Ettekandes esitatud statistilised andmed toetuvad esialgsetele magistritöö kirjutamise raames kogutud materjalidele • Küsimused-kommentaarid-ettepanekud on väga teretulnud aadressile massuke@ut.ee

Terminoloogiast tõlkekriitikas Ajakirja “Vikerkaar” näitel (2000-2009)