Eesti loomastik

1. Eesti loomastik Kahepaiksed

2. Praeguseks on Eestis kindlaks tehtud 10 liiki ja 1hübriidne vorm kahepaikseid. • Lisaks on Eesti alal varem elutsenud mitmed liigid, keda me madala arvukuse tõttu pole suutnud seni kindlaks teha või kes siin praegu puuduvad: punakõht-unk (Bombina bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina).

3. Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn

4. Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscusLaurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konlased, Ranidae 7. Rohukonn Rana temporaria L. 8. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. 9. Tiigikonn Rana lessonae Camerano 10. Järvekonn Rana ridibunda Pallas 11.Veekonn Rana esculenta L.

5. Silmatorkav on oma levila piiril asuvate liikide rohkus. Selliseid liike on meil 7: • harivesilik, juttselg-kärnkonn, rohekärnkonn, mudakonn, järvekonn, veekonn, tiigikonn. • Neist 3 liiki (mudakonn, juttselg-kärnkonn ja rohekärnkonn) asuvad Eestis oma levila absoluutsel põhjapiiril.

6. Meie saartel elutsevad kahepaiksed äratavad sageli tähelepanu oma isepärase välimuse ja mõõtmete poolest. Nii näiteks kohtab Saare ja Hiiumaal sageli väga suuri (sageli üle 10, kohati aga kuni 16 cm pikkusi) harilikke kärnkonni. Võimalik, ei kärnkonnade suurus on seotud elupaiga kuivusega: mida suurem loom, seda kuivema elupaiga asukas ta on. • Lõviosa kahepaiksete üldmahust ja elusmassist eri elupaikades langeb tähnikvesilikule, harilikule kärnkonnale, rohukonnale ja rabakonnale. Seejuures kuivemates elupaikades valitsevad enamasti harilik kärnkonn ja rabakonn, niiskemates rohukonn ja tähnikvesilik.

7. I kategooria Kõre Rohe-kärnkonn II kategooria Harivesilik Mudakonn Looduskaitsealused kahepaiksed Eestis • III kategooria • Harilik kärnkonn • Järvekonn • Rabakonn • Rohukonn • Tiigikonn • Tähnikvesilik • Veekonn

8. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti

9. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti • Kehamõõtmed Kehapikkus koos sabaga on 14…15 (…18) cm. Emased on pikemad kui isased. • Levik Eestis ja maailmas On levinud kogu Euroopas, välja arvatud Pürenee poolsaarel (Hispaanias ja Portugalis) ja Skandinaavia põhjaosas. Eestis asub oma levila põhjapiiril, esineb rohkem vabariigi lõunaosas, saartelt pole leitud. • Arvukus • Harivesilik on piiratud levilaga liik, kes pole eriti arvukas • Ohustatus ja kaitse Harivesilikud taluvad halvasti saastunud veekogusid ja inimtekkelist maastikku. Kuulub kaitsealuste liikide II kategooriasse.

10. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti • Elupaik ja -viis Elupaikadeks on metsad, pargid, põõsastikud, jõgede ja järvede kaldavööndid. Kevadel ja suve alguses elab veekogudes - metsajärvedes, jõesootides, tiikides, ka soodes ja rabades ja kraavides (eelistab suuri, sügavamaid (0,5…0,7 m) ja jahedaveelisi veekogusid). Vees on aktiivne ööpäev läbi, maismaal ainult öösel. Päevaks varjub pehkinud kändudesse, lehtedega täidetud aukudesse, näriliste urgudesse. Oktoobrist aprillini talvituvad väikeste gruppidena (kuni mõnikümmend isendit) sambla all, urgudes, liivastes aukudes, pehkinud kändudes, kartulikeldrites. On vastupidav madalatele temperatuuridele (öökülmad ei tekita talle kahju). • Toitumine Vees toitub veemardikatest (ujurid, kukrikud), limustest, sääsevastsetest, kalamarjast, konnakullestest ja teiste kahepaiksete kudust. Kuival maal toitub harva, sel juhul vihmaussidest, nälkjatest ja putukavastsetest.

11. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti • Sigimine • Sigimine algab 3…10 päeva peale vetteminekut. Isastel on silmapaistev pulmarüü - kõrge hari seljal ja sabal. Emane koeb 150…200 muna, mis kinnitatakse ühe või 2…3 kaupa veetaimede lehtede või okste alumisele küljele. Munad on piklikud, 4…4,5 mm pikkused ja 2…2,5 mm laiused. • Areng • Embrüonaalne areng kestab 13…18 päeva ning see sõltub veetemperatuurist - 25 °C juures on areng kuus korda kiirem kui 10 °C juures. Kooruv vastne on 9…10 mm pikkune. Areng on moondega ning moone lõpeb kui isend on 40…60 mm pikkune. Vastseiga kestab kokku 90 päeva. Harivesilik saab suguküpseks 3 eluaastal, sigimises osaleb keskmiselt 2,5 aastat. Maksimaalseks elueaks on 14 aastat. • Koht ökosüsteemis • Süües suurel hulgal sääsevastseid hoiavad vaos sääskede arvukust, kuid konnakullestest toitudes võivad vähendada haruldaste konnade arvukust. Vaenlasteks võivad olla nastikud, toonekured, erinevad röövlinnud.

12. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L.

13. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. • Kehamõõtmed • Kehapikkus koos sabaga on 8…11 cm, saba 4…5,5 cm. Kehakaal 1,0…3,5 g. • Levik Eestis ja maailmas • On levinud Prantsusmaast, Inglismaast ja Lõuna-Rootsist kuni Lääne-Siberini (kaasa arvatud). Levila põhjapiir kulgeb läbi Lõuna-Karjala, lõunapiir alates Mustast merest. Esineb ka Balkani poolsaarel, Itaalias ja Väike-Aasia põhjaosas. Eestis on levinud igal pool. • Arvukus • Tähnikvesilik on Eestis sage. • Ohustatus ja kaitse • Et tähnikvesilik väldib avamaastikke, siis mõjub talle halvasti metsade pindala vähenemine. Palju isendeid hukkub ka talvituspaikades külmadel ja lumevaestel talvedel. Tähnikvesilik kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse.

14. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. • Elupaik ja -viis • Elab leht- ja segametsades, niisketes ja varjulistes paikades, avamaastikke väldib. Tähnikvesilik on öise eluviisiga, päevaks varjub pehkinud puude koore alla ja kändudesse. Märtsi lõpust juuni lõpuni (sigimisperioodil) elab vees - väikestes järvedes, tiikides, kraavides ja ojades, eelistab väikesi, madalaid ja soojaveelisi veekogusid. Oktoobrist aprillini talvituvad veekogude lähedal (mitte kaugemal kui 50…100 m) lehehunnikutes, näriliste urgudes, vahel ka keldrites ja kartulikoobastes 3…5 isendist koosnevate gruppidena. On tundlik kõrgete temperatuuride suhtes (optimaalne on 23,5 °C), kuid talub võrdlemisi hästi madalaid temperatuure. • Toitumine • Vees elades toitub sääskede, kiilide ja ujurite vastsetest, vähilaadsetest, veelimustest, kalamarjast ja konnakudust. Maismaal elades toitub vihmaussidest, putukatest, hulkjalgsetest ja muudest selgrootutest.

15. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. • Sigimine • Vesilikud siirduvad veekogudesse mätsi lõpul, kuid sigimine algab kui veetemperatuur on 10 °C ringis. Paaritumisele eelnevad pulmamängud. Sigimisperioodi vältel muneb emane 60…700 (keskmiselt 150) muna, mis rullitakse ühekapa veealuste taimede lehtede sisse. • Areng • Vastne koorub 14…20 päeva pärast ning on alguses 6,5 mm pikk. Areng on moondeline, moone toimub järk-järgult, kui vastne on 29…38 mm pikkune. Vastsejärk kestab 60…70 päeva ning noored vesilikud väljuvad maismaale 32…36 mm pikkustena. Tähnikvesilikud saavad suguküpseks 2. - 3. eluaastal ning nende kasv aeglustub pidevalt, lõppedes 6…7 aasta vanuselt. • Koht ökosüsteemis • Veekogus viibides hävitavad tähnikvesilikud suurtes kogustes sääsevastseid. Vaenlasteks on looduses nastikud ja rästikud, lindudest toonekured ja viud, kuid varjulise eluviisi tõttu on ta raskesti tabatav.

16. Harilik kärnkonn Bufo bufo L.

17. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. • Kehamõõtmed • Kehapikkus isastel 6…7 cm, emastel 10…11 cm. Eriti hiiglaslikke isendeid on leitud Saaremaalt, kus emasloomade pikkus võib ulatuda 14 (kohati …17) cm-ni. • Levik Eestis ja maailmas • On levinud Loode-Aafrikas, Euroopas, Siberis, Kaug-Idas, ka Koreas, Jaapanis ja Hiinas. Levila põhjapiir ulatub 66. (Soomes 68.) laiuskraadini. Eestis on levinud üle kogu vabariigi. • Arvukus • On arvukas kogu Eestis. • Elupaik ja -viis • Võrreldes teiste kärnkonnadega asustab metsasemaid alasid, on maismaalise eluviisiga, viibides vees vaid kudemisperioodil. Oktoobrist märtsi-aprillini kestva talveune veedab pinnasesse kaevunult. On videvikulise või öise eluviisiga. • Toitumine • Toitub putukatest ja limustest. Kullesed on taimtoidulised.

18. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. • Sigimine • Kudemisperiood on lühike, kestes 6…8 päeva ajavahemikus aprilli lõpust mai keskpaigani. Aastate vältel koeb samas veekogus, kudemiseks otsib sügavama veega (25…40 cm) kõrkjatevahelise paiga. Kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000…7000 marjatera. • Areng • Koorudes on vastne 1…1,3 mm pikkune, areng moondeni kestab 2…3 kuud. Enne moonet on kulles umbes 2 cm pikkune. Suguküpseks saab 3…4 aasta vanuselt. Vangistuses on elanud 36 aastaseks. • Koht ökosüsteemis • Toob kasu limuste ja putukate hävitajana, vaenlasteks on rebased, mägrad, siilid, ja muud kahepaiksetest toituvad loomad. • Ohustatus ja kaitse • Et on seotud metsaste aladega, siis mõjub arvukust vähendavalt metsade maharaiumine, samuti kudemisveekogude hävitamine. Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse.

19. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L.

20. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. • Kehamõõtmed • Kehapikkus on tavaliselt 8…10 cm, mõnikord 12…14 cm. • Levik Eestis ja maailmas • Levila ulatub Kesk-Euroopast Altaini ja Obi jõeni (Novosibirskini) ning Põhja-Aafrikast Põhja-Euroopani. Eestis on rohekärnkonn oma levila põhjapiiril, asustades vaid Peipsi-Pihkva järve kaldapiirkonda või sinna suubuvate jõgede vesikondi. • Arvukus • On üsna vähearvukas ja haruldane. • Elupaik ja -viis • On valdavalt maismaalise eluviisiga, viibides vees vaid lühikese kudemisperioodi vältel. Talub ka riim- ja soolast vett. On pigem avamaastiku liik, asustades tihti ka põlde või aiamaid ja muid suhteliselt kuivi elupaiku, mis teistele kahepaiksetele on kättesaamatud. Septembrist märtsi-aprillini on talveunes näriliste urgudes või pinnasesse (10…12 cm sügavusele) kaevunult, kus talvitub koos 3…4 isendit. On öise või videvikulise eluviisiga, kullesed on päevase eluviisiga.

21. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. • Toitumine • Toitub peamiselt mardikatest, röövikutest, sihktiivalistest ja sipelgatest, ka tigudest. Hangib toitu maast, lendavaid putukaid püüab harva. Kullesed on taimtoidulised, toitudes vetikatest. • Sigimine • Koeb aprillis, paarikaupa või väikeste seltsingutena. Kudu koosneb kahest nöörist, kus munad paiknevad kahes reas. Üks emane koeb kuni 12800 1,0…1,5 mm läbimõõduga muna. 3…4 m pikkused kudunöörid paiknevad veekogu põhjas või veetaimedele kinnitunult. • Areng • Kui veetemperatuur on 23 °C, kooruvad 6…7 mm pikkused vastsed 5…6 päeva pärast. Sõltuvalt vee- temperatuurist kestab areng noore konnani 45…60fpäeva. Moonde läbinud noored konnad on 16 mm pikkused, sügiseks 20…26 mm pikkused. Suguküpsuse saavutab 3…4 aasta vanuselt.

22. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. • Koht ökosüsteemis • Vaenlasteks võivad olla rebased, mägrad, siilid, kured ja teised kahepaiksetest toituvad linnud. • Ohustatus ja kaitse • On ohustatud kudemispaikade hävimise tõttu, mida põhjustab saastav inimtegevus. Võivad hukkuda ka lumevaestel ja külmadel talvedel. Kuulub kaitsealuste liikide II kategooriasse.

23. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L.

24. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. • Rahvapäraseid nimetusi • Hiirkonn • Kehamõõtmed • Keha pikkus on tavaliselt 8…10 cm, mõnikord 12…14 cm. • Levik Eestis ja maailmas • On levinud peamiselt Kesk- ja Lääne-Euroopas, Skandinaavias vaid Lõuna-Rootsis, Norras ja Soomes pole kohatud, lõunas ulatub levila Alpideni, areaali idaserv läbib Valgevenet. Eestis on levila põhjapiiril, esinedes vaid Pärnu lahe rannikul, vähe Matsalu lahes ja väikestel meresaartel - kõige arvukamalt Manilaiul ja Ruhnus. Elujõuline asurkond on teada ka Tallinna lähistelt. Viimastel aastakümnetel on arvukus pidevalt langenud. • Arvukus • On vähearvukas ja haruldane.

25. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. • Elupaik ja -viis • Elupaigana eelistab liivaste ja niiskete muldadega alasid, nt. liivadüüne ja mererandu. On öise eluviisiga, päevaks peitub niiskesse pinnasesse või kivide alla. Talvel on talveunes, kaevudes pinnasesse. • Toitumine • Toitub putukatest ja tigudest. Sigimisperioodil ei toitu üldse. • Sigimine • Paaritumine leiab aset mais madalates (kuni 35 cm) ja taimestikuvaestes ajutistes veekogudes ning merelahtedes. Viibivad vees vaid mõned päevad, seejärel lahkuvad veekogust. Kudu paikneb 1,5…1,8 m pikkuse ja 4,55 mm laiuse nöörina, milles on 3000…4000 muna. Kudunöör asetatakse veekogu põhjale.

26. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. • Areng • Inkubatsiooniperiood kestab 3…7 päeva, koorunud vastsed on 7…8,5 mm pikkused. Vastse areng vältab 45…55 päeva (1…1,5 kuud), vahetult enne moonet on kullesed 25…28 mm pikkused. Kulleste areng võib toimuda ka riimvees. Kõred saavutavad suguküpsuse 3…4 aasta vanuselt. • Koht ökosüsteemis • Vaenlasteks võivad olla rebased, mägrad, siilid ja teised kahepaiksetest toituvad loomad. • Ohustatus ja kaitse • Elupaikade hävimist põhjustab rannikualade saastamine kemikaalidega, mille tagajärjel kasvavad kinni kudemispaigad. Kuulub kaitstavate liikide II kategooriasse.

27. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti

28. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti • Kehamõõtmed • Kehapikkus on 7…8 cm. • Levik Eestis ja maailmas • On levinud Kesk-Euroopast (Loode-Prantsusmaast ja Belgiast) Lääne-Siberi lõunaosani ja Araali mereni. Levila põhjapiir ulatub Peterburini, lõunapiir Krimmini. Ei leidu Inglismaal ja Iirimaal. Eestis asub oma levila põhjapiiril, elab peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis: Setu-, Võru- ja Valgamaal, Lõuna-Tartumaal ja Viljandi maakonnas. Mõned reliktsed asurkonnad on ka Ida-Virumaal. • Arvukus • On vähearvukas ja haruldane. • Ohustatus ja kaitse • Arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus - tänapäeval on väikeste tiikide arvukus maastikul langenud.Hukutavalt mõjuvad ka lumeta karmid talved. Kuulub kaitstavate liikide II kategooriasse.

29. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti • Elupaik ja -viis • Mudakonn on väga varjatud eluviisiga ning tegutseb vaid öösiti. Päeval on pinnasesse kaevunud, seetõttu väldib kivist pinnast ning elutseb vaid tasastel liiv-, liivsavi- ja turbamuldadega aladel. On veekogudega vähe seotud ja võib hõivata neist kaugel asuvaid alasid. Mudakonnad talvituvad üksikult, kuni 1,5 m sügavusele pinnasesse kaevunult hiire- ja mutiurgudes, mahajäetud keldrites. • Toitumine • Mudakonnad otsivad toitu vaid öösiti, toiduks on igasugused selgrootud (eeskätt sipelgad, jooksiklased ja ämblikud). Lendavaid putukaid tarbib harva. • Sigimine • Mudakonn koeb mai alguses madalates läbivooluta veekogudes - väikestes tiikides või järvekestes. Kudu on nöörikujuline ning on mässitud ümber oksakeste ja veetaimede. Üks emasloom koeb 1000…2500 1,5…2 mm läbimõõduga muna.

30. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti • Areng • Koorunud kullesed arenevad alguses veekogu põhjamudas, vastse staadium kestab 90…110 päeva. Mudakonna kullesed on erakordselt suurte mõõtmetega - augusti lõpuks on nad 15…17 cm pikkused. Moone toimub sügisel,enne talvitumist. Kui keskkonnatingimused on ebasoodsad, ei jõua nad moonduda ja võivadtalvituda ka vastsejärgus. Kullesed elavad vees 3…4 kuud. • Koht ökosüsteemis • Kullestele on vaenlasteks ujurid,noorloomadele rohelised konnad ja nastikud, täiskasvanud mudakonnadele mägrad, rebased,siilid, mutid, erinevad linnud.

31. Rohukonn Rana temporaria L.

32. Rohukonn Rana temporaria L. • Kehamõõtmed • Kehapikkus on kuni 10 cm. • Levik Eestis ja maailmas • On levinud kogu Euroopas, välja arvatud Pürenee poolsaarel; idas ulatub levila Uurali taha, põhjas Põhja-Jäämereni, lõuna pool leidub Prantsusmaa lõunaosas ja Itaalias. Eestis elab vaid mandriosas, Saaremaalt pole leitud. • Arvukus • Eesti mandriosas on arvukas, kuid arvukuse kõikumised võivad olla üsna suured.

33. Rohukonn Rana temporaria L. • Elupaik ja -viis • Elutseb niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ja kultuurmaastikul. Kogu suve veedab maismaal, veekogudest üsna kaugel. On öise eluviisiga, päevaks varjub põõsastesse, kivide alla jt. niiskematesse paikadesse. Oktoobrist märtsi-aprillini talvituvad suurte gruppidena põhjani mittekülmuvates veekogudes, kus veetemperatuur ei lange alla 2,5 °C - kaevudes, kraavides, tiikides, järvedes; kus nad poevad sügavale mutta või peituvad taimede vahele või kaldamätaste alla. Rohukonnad sooritavad massilisi ühisrändeid (võivad kesta 3…5 päeva), siirdudes sügisel talvituspaikadesse ning kevadel talvituspaikadest kudemispaikadesse. • Toitumine • Rohukonnad toituvad peamiselt mardikatest, kahetiivalistest, nälkjatest ja sihktiivalistest. Kullesed toituvad peamiselt vetikatest, vahel ka surnud liigikaaslastest.

34. Rohukonn Rana temporaria L. • Sigimine • Koevad aprilli II poolel samas veekogus, kus on ise ilmale tulnud - kraavides, üleujutatud heinamaadel, mudase põhjaga tiikides ja järvedes. Ühte kudemispaika kogunevad loomad kogu ümbruskonnast - ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt (kudemisseltsingud võivad koosneda isegi kuni 700 isendist). Koevad madalas, 11…12 cm sügavuses vees 670…4000 muna, mille läbimõõt on 2…3 mm. Kudu on 15…30 cm läbimõõduga klompides, mis võivad moodustada paari ruutmeetri suuruseid kuduvälju. • Areng • Embrüonaalne areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 5…16 päeva. Kullesed võivad kasvada kuni 45 mm pikkuseks. Moone toimub 65…75 päeva peale kudemist ning noored konnad on maismaale väljudes 8…17 mm pikkused, septembriks-oktoobriks kasvavad nad juba 26…33 mm pikkuseks. Arengu kestus kudust noore konnani võib varieeruda 70…150 päevani. Rohukonn saab suguküpseks teisel eluaastal. Looduses on keskmine eluiga 4…5 aastat, vangistuses on see ulatunud 18 aastani.

35. Rohukonn Rana temporaria L. • . • Koht ökosüsteemis • Rohukonnad hoiavad vaos putukate arvukust. Looduses on rohukonna vaenlasteks mitmesugused linnud nagu konnakotkad ja kakud, imetajatest mägrad, rebased, siilid jt. Kudust võib toituda sinikael-part. • Ohustatus ja kaitse • Peamiseks ohuteguriks on soodsate kudemispaikade vähenemine ja veekogude reostumine inimtegevuse tagajärjel, samuti hukkub palju rohukonni meie maanteedel sügisel ja kevadel toimuvate ulatuslike rännete ajal. Rohukonn kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse.

36. Rabakonn Rana arvalis Nilsson.

37. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. • Kehamõõtmed • Kehapikkus on 5…7 cm. • Levik Eestis ja maailmas • Rabakonna levila ulatub Kirde-Prantsusmaast, Belgiast, Taanist ja Hollandist Jenissei jõeni. Levila põhjapiir läbib Lõuna-Rootsit, Soomet ja Karjalat. Eestis on levinud kõikjal. • Arvukus • On hajusalt levinud, kuid paiguti võib olla arvukas. • Elupaik ja -viis • Rabakonn elutseb kuivemates elupaikades kui rohukonn. Teda leidub eeskätt lehtmetsades, jõgede-äärsetel lamminiitudel, rannaniitudel, soode servaaladel. Veedab maismaal suurema osa oma elust, talvituvad maismaal - lehtedega täidetud aukudes, näriliste urgudes, haohunnikute all jne. Talvituvad üksikult. Talvituma siirduvad septembris. Võivad tegutseda nii päeval kui öösel, kuid on aktiivsemad õhtuti. Päevaks varjuvad ka niiskematesse paikadesse - mahalangenud puude alla, kändudesse jne.

38. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. • Toitumine • Põhitoiduks on mardikad, vähem ka ämblikud, rohutirtsud, lutikad, röövikud. Kullesed toituvad peamiselt vetikatest, vahel ka surnud liigikaaslastest. • Sigimine • Rabakonnad eelistavad kudeda rohuse põhjaga metsaveekogudes, turbaaukudes, tiikides ja üleujutatud heinamaadel. Vee sügavus võib olla üle 0,5 m. Kudemine algab aprilli lõpupäevadel ja võib kesta mai lõpuni. Nad alustavad kudemist 12…14,8 °C vees ning koevad portsjonite kaupa. Kudu paikneb 10…15 cm läbimõõduga klompides veepinnal. Üks emasloom koeb kokku 370…3000 1,5…2 mm läbimõõduga muna (2…3 kuduklompi). • Areng • Kullesed kooruvad 8…10 päeva peale kudemist, neli päeva kestev moone toimub 60…65 (erandjuhtudel kuni 120) päeva pärast. Moonde eel on kullese pikkus 35…45 mm. Noored konnad lahkuvad veekogust juunis-juulis ning on 12…23 mm pikkused. Suguküpsuse saavutab 3. eluaastal.

39. Rabakonn Rana arvalis Nilsson. • Koht ökosüsteemis • Kullestele on vaenlasteks ujurid, ka harivesilikud, noorloomadele rohelised konnad ja nastikud, täiskasvanud rabakonnadele mägrad, rebased, siilid, mutid, erinevad linnud. • Ohustatus ja kaitse • Rabakonna kudu ja kullesed on tundlikud saastatusele ning hukkuvad mistahes reostusega veekogudes. Samal ajal lepib ta kultuurmaastikuga paremini kui rohukonn. Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse.

40. Tiigikonn Rana lessonae Camerano

41. Tiigikonn Rana lessonae Camerano • Kehamõõtmed • Kehapikkus isastel kuni 6,5 cm, emastel kuni 7,5 cm. • Kehamass • Isased kaaluvad kuni 31 g, emased kuni 38 g. • Levik Eestis ja maailmas • On levinud kogu Euroopas, Lõuna-Eestis on tavaline liik, Põhja-Eestis leidub vaid üksikutes kohtades, saartel puudub täiesti. • Arvukus • Arvukuse kohta andmed puuduvad. • Elupaik ja -viis • Talvituvad maismaal, enda kaevatud urus. • Toitumine • Toitu püüab peamiselt maismaal. Toituvad peamiselt putukatest - mardikatest ja kahetiivalistest.

42. Tiigikonn Rana lessonae Camerano • Sigimine • Täpsed andmed puuduvad, kuid üldjoontes on sigimine ja areng tiigikonnal ja veekonnal sarnased. • Areng • Andmed tiigikonna arengu kohta on lünklikud, üldiselt sarnaneb see veekonna arengule. • Koht ökosüsteemis • Kullestest toituvad nastikud, kured, pardid, kajakad; täiskasvanud loomadele on vaenlasteks konnakotkad, rebased, saarmad, kured, kaladest säga ja koha. • Ohustatus ja kaitse • Ohustab sobivate elupaikade vähenemine või nende reostumine inimtegevuse tõttu. Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse.

43. Järvekonn Rana ridibunda Pallas

44. Järvekonn Rana ridibunda Pallas • Kehamõõtmed • Kehapikkus isastel kuni 12 cm, emastel kuni 14 cm. • Levik Eestis ja maailmas • On levinud kogu Kagu- ja Kesk-Euroopas, Skandinaavias vaid Edela-Soomes. Leviku kohta Eestis on andmeid vähe, leitud on vaid mõnel korral Lõuna-Eestist. • Arvukus • On väikesearvuline. • Elupaik ja -viis • Järvekonn veedab kogu elu veekogus või selle vahetus läheduses (kaldataimestikus), eelistab suuremaid taimestikurohkeid järvesid ja jõekääre. On aktiivsed nii öösel kui päeval. Talvel on talveunes veekogu põhjamudas, kallaste all või veetaimede vahel. Kullesed on päevase eluviisiga. • Toitumine • Toitub peamiselt putukatest (mardikatest, kiletiivalistest, kahetiivalistest) ja vähilaadsetest, ka selgroogsetest - kalamaimudest, konnakullestest ja -poegadest, karihiirtest ja linnupoegadest.

45. Järvekonn Rana ridibunda Pallas • Sigimine • Koevad kevadel, kuni kuu aega pärast ärkamist, kui veetemperatuur on tõusnud 15…18 °C-ni. Kui veetemperatuur langeb alla 14 °C, siis kudemine katkeb. Emasloom koeb munad ühe kämbuna või 3…10 portsjonina 5…10 cm sügavusse vette. Kudemisel on muna läbimõõt 1,5…2 mm, hiljem 7…8 mm, üks emasloom koeb kokku kuni 3000 muna. • Areng • Inkubatsioon kestab sõltuvalt vee temperatuurist 7…16 päeva. Vastsete areng 5 päeva moondeni on pikk, kestes 80…90 päeva. Kui vee temperatuur langeb 5…6 ° C-ni, siis kulleste areng peatub. Enne moonet on kullesed …9 cm pikkused, äsjamoondunud noored konnad on 1,5…2,5 cm pikkused, talvituma minnes on nad 2…3 cm pikkused. Järvekonn saab suguküpseks 3. eluaastal, kui kehapikkus isastel on 8…9, emastel 9…10 cm. Looduses elab 6…7 aastat vanaks.

46. Järvekonn Rana ridibunda Pallas • Koht ökosüsteemis • Kullestest toituvad nastikud, kured, pardid, kajakad; täiskasvanud loomadele on vaenlasteks konnakotkad, rebased, saarmad, kured, kaladest säga ja koha. • Ohustatus ja kaitse • Ohustavalt mõjub elupaikade hävimine veekogude reostumise tõttu väetiste ja taimekaitsevahenditega. Vee kvaliteedi halvenemise tõttu kulleste arvukus langeb. Võivad hukkuda ka talvel, kui veekogud põhjani läbi külmuvad. Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse.

47. Veekonn Rana esculenta L.

48. Veekonn Rana esculenta L. • Rahvapäraseid nimetusi • Vee-, tiigi-, rohe-, laulukonn. • Kehamõõtmed • Kehapikkus on 9…11 cm. Emased on suuremad kui isased. • Levik Eestis ja maailmas • On levinud Euroopas (välja arvatud Pürenee ps., Lõuna-Prantsusmaa ja Balkani ps.), Skandinaavias vaid Rootsi lõunaosas. Eestis elusteb Lõuna- ja Edela-Eestis, üksikutes kohtades ka põhja pool (Põhja-Eesti rannikul Paldiskist Lahemaa Rahvuspargini). Saartel puudub täiesti. • Arvukus • Kohati võib olla arvukas. • Elupaik ja -viis • Elupaikadeks on leht- ja segametsade veekogud - nii jõed kui järved, kuid kiiret voolu veekonnad väldivad. Veedavad vees kogu oma elu. Kõige aktiivsemad on päeval kella 12…16 ajal, mil konnad on massiliselt veepinnal. Ööseks varjuvad veekonnad veekogu põhja. Võivad talvituda maismaal enda kaevatud urus või veekogu põhjamudas. Talvunest ärkavad aprillis.

49. Veekonn Rana esculenta L. • Toitumine • Toitu püüab peamiselt maismaal. Suure osa toidust moodustavad putukad - mardikad, kahetiivalised, kiilid ja sipelgad. • Sigimine • Veekonnad koevad mai II poolel, 2…3 nädalat peale talveunest ärkamist. Emasloom koeb 2000…3000 1,5…2 mm läbimõõduga muna. Sigimisperiood venib pikale, sest koetakse mitu portsjonit. Munade arenguks peab veetemperatuur olema vähemalt 16 °C. • Areng • Kulleste areng moondeni võib kesta üle nelja kuu (seetõttu võivad veekonnad esimesel aastal talvituda kullestena). Kullesed on suurt kasvu, võivad kasvada kuni 10 cm pikkuseks. Kasvavad väga kiiresti, 0,9 mm päevas. Suve lõpuks on noored konnad 30…32 mm pikad ja kaaluvad 3,4 g. Suguküpseks saavad 3…5. eluaastal.

50. Veekonn Rana esculenta L. • Koht ökosüsteemis • Veekonnade kudu võib olla toiduks sinikael-pardile, täiskasvanutest võivad toituda nastikud, hüübid, viud, rebased, saarmad, kaladest säga ja koha. • Ohustatus ja kaitse • Veelise eluviisi tõttu ohustab veekonni veekogude reostumine, väetiste ja putukamürkide kasutamine. Veekonnad on teistest rohelistest konnadest enam võimelised hõivama uusi ja inimtekkelisi veekogusid. Kuulub kaitsealuste liikide III kategooriasse.