Sõnavara rahvusvaheline markeering. Laenude liigid.

1. Sõnavara rahvusvaheline markeering. Laenude liigid. 4. loeng

2. Sõnavara rahvusvaheline markeering (1) Võõrastest keeltest sõnavara laenamine toimub eri rahvus- ja keelerühmade otsesel või kultuurilisel kokkupuutel. Nt germaani keeled on saanud laene ladina ja keldi keeltest. Varakeskaegne saksa keel muutus tänu ristiusu levikule. Tollal võeti üle põhiliselt kreeka ja ladina keele sõnavara. Eesti keeles sama tendents saksa keele vahendusel, nt kr angelos, lad angelus, vanaülemsaksa angil, saksa Engel, eesti ingel.

3. Sõnavara rahvusvaheline markeering (2) • Keel rikastub uute laenudega teistest keeltest. Tänapäeval on kogu maailma keeli mõjutamas anglo-ameerika keeleruum, kust on pärit paljud moenähtused, aga ka teadus- ja tehnikauuendused. Väikestel kultuurkeeltel on selles tulvas vaja pingutada oma identiteedi säilitamise nimel. • Eesti keeles võõrsõnu ca 30 000 („Võõrsõnade leksikon”). Nendest umbes 10% on igapäevases kasutuses. Samal ajal võib mõnes tekstiliigis siiski kurta võõrsõnade ülikülluse üle, nt mood ja meelelahutus, arvutiala, kokandus.

4. Sõnade laenamise põhjused (1) • Rahvaste kontaktid, nt majanduslikud või kultuurilised (tõlkimine). Kaubandusega seotud laenud: araabia keelest suhkur, alkohol, hašiš jt tulnud Euroopa kultuurkeeltesse, k. a eesti keel. • Tugevamad, suuremad rahvad mõjutavad nõrgemaid. Poliitiliste, kultuuriliste, teaduslike jm uuendustega kaasneb võõra sõnavara laenamine. Nt inglise keelest laenatakse kultuurimõistete nimetusi (vanad: sport, poks; uued: hip-hop, squash, thriller).

5. Sõnade laenamise põhjused (2) • Moenähtused muusikas, tantsus, riietuses. Eeskujude järgimine. Võõraste sõnade kasutamisega tahetakse ennast massist kõrgemale tõsta (keeleline prestiiž). • Ülesanne: mõelda 3 näidet moenähtustega seotud laensõnade kohta.

6. Laenude liigid Laenud Võõrsõnad Internatsionalismid Laensõnad Tõlkelaenud Laenatud moodustusstruktuur Laenatud tähendus

7. Võõrsõnad • Võõrsõnu eristatakse tavaliselt laensõnadest. Neid iseloomustab see, et nad võetakse võõrast keelest üle koos struktuuri-võõrusega. See kehtib eesti keeles küll vaid tüvede kohta, sest muutuvatel sõnadel lisanduvad oma keele käände- ja pöördetunnused, nt e-mailile, halloween’ile, spaas, koalitsioonis, referendumile, ufod, missioonist.

8. Laensõnad Võõrastest keeltest laenatud sõnad, mis on keeles kodunenud ja kohandatud keele hääldussüsteemi ja häälikulise struktuuriga. Keelekasutajad ei taju neid sõnu enam võõrastena, neil puuduvad võõrsõna tunnused (struktuurivõõrused), nt kool, kahvel, kapsas, sink, suhe, tehas.

9. Eesti keele põhilised laenukihid (1) • Balti laene dateeritakse perioodi 2800–800 eKr: nt leedu šlúota, läti slota > luud; leedu strāzdas > rästas. • Germaani laenud 2000–1000 eKr (siin on toimunud võrreldes 20 aasta taguse uurimisseisuga rohkesti ümberhindamisi, nii et paljud varem balti laenudeks peetud sõnad arvatakse praegu germaani laenude hulka, nt *skauniz > kaunis, *skrahā > raha, *stub > tuba. • Slaavi laenud on keelde tulnud enne 13. sajandit (alates I aastatuhandest m.a.j.). Sedakaudu on laenatud nt ristiusu sõnavara, mis jõudis siia slaavi misjonäride kaudu: крестъ ‘rist’, грамата ‘raamat’, погань ‘pagan >roojasus, räpasus’, попъ ‘papp’. Vene laenud pärinevad ajast pärast 13. sajandit, nt блюда > liud, кнут > nuut.

10. Eesti keele põhilised laenukihid (2) • Vanarootsi laenud (12.–14. saj). Sõjandusega seotud laensõnad valdavalt tulnud vene või rootsi keelest, nt slagting > lahing. • Alamsaksa laenud (13.–16. saj) – vanad alamsaksa laenud mugandunud häälikuliselt, uuemad mitte, nt spêgel > peegel, glâs > klaas, gaffele > kahvel, dûve > tuvi. • Rootsi laenud (16. – 17. saj), nt flagga > plagu, krono > kroonu, holm > holm, slant > lant. • Vene laenud (18. saj), nt pliin, troska, klani-, porgand, puravik, prussakas. • Balti ja germaani laenude eristamise võimalus: germ ti- (tina), balti ti > si (tiltas > sild).

11. Laensõnade hulk eesti tüvevaras (H. Rätsepa järgi) (1) 1) indoeuroopa ja indoiraani laenud (30–40) 2) eelbalti laenud 3) eelgermaani laenud (3) ja 4) on indoeuroopa murded) 4) [protoeuroopa laenud – Paul Ariste hüpotees] 5) balti laenud (150) 6) germaani laenud (380) • 6a) vanagermaani laenud • 6b) germaani laenud • 6c) skandinaavia laenud 7) vanaslaavi laenud (üksikud) 8) vanavene laenud (60)

12. Laensõnade hulk eesti tüvevaras (H. Rätsepa järgi) (2) 9) läti laenud (40; koos murretega 200) 10) rootsi laenud 11) alamsaksa laenud (750) 12) vanarootsi laenud 13) uusrootsi laenud (NB! rühmades 10), 12) ja 13) kokku ca 140 sõnatüve) 14) vene laenud (350) 15) ülemsaksa laenud (800) (saksa + baltisaksa laenud) 16) soome laenud (90, tuletisi 600-700) 17) heebrea laenud (10) 18) mustlaskeele laenud (üksikud)

13. Laentüvede osakaal eesti keele sõnavaras • Eesti kirjakeeles moodustavad omatüved umbes 55% ja laentüved 45% osakaalu. Soome ja eesti keeles võib sama sõnatüvi pärineda eri allikatest: soome keeles rootsi keelest, eesti keeles alamsaksa keelest. • Paljudel juhtudel on uuemad laensõnad kirjakeeles rööpselt kasutusel nii tsitaat- kui ka võõrsõnana, nt

14. Näiteid uuematest laensõnadest • boyfriend – boifrend ‘poiss- või meessõber’ • brand – bränd ‘tootemark’ • cover – kaver ‘töötlus’ • fan-club – fännklaab ‘poolehoidjate klubi’ • charter – tšarter ‘transpordivahendi üürileping’ Laenud põhilised kultuurisõnavaras, umbes 85% inglise keelest ja 50% kõikidest laensõnadest tsitaatlaenud ehk võõrkeelest otse üle võetud sõnad, mida kirjutatakse ja hääldatakse nagu lähtekeeles.

15. Rahvusvahelised sõnad e internatsionalismid • Internatsionalismideks nimetatakse sõnu, mille denotaat kuulub algselt väljapoole mingi rahvuskeele kogemusvaldkonnast. Nende sõnade keeldetulek on rahvusvahelise kultuurivahetuse tulemus, nt viski, sigar, kaaviar, dollar, baar, lounge, lobby jt.

16. Tõlkelaenud Need jagunevad laenatudmoodustusstruktuurideks, s.t eesti sõnadeks, mis on moodustatud võõra eeskuju järgi, nt isamaa (sks Vaterland), eeskuju (Vorbild), seebiooper (soap-opera), ja tähenduslaenudeks, kus omasõna saab võõra eeskuju kohaselt juurde uue tähenduse. Nt rohelised, täht, väljakutse, areng(ud), täna ‘praegusel ajal’, võrgustik.

17. Sõnavara regionaalne jagunemine Sõnavara piirkondlikudvariandid on lekseemid, mis erinevad üksteisest geograafilise esinemisala poolest. Need ei ole kogu keeleruumile ühised. Seejuures eristatakse standardvariante ja regionaalseid variante. Kirjakeel ei ole kohalike murrete summa. See on omaette allkeel, mida õpiti ja omandati varem (veel nt 20. sajandi algul) nagu teist keelt. Eesti keelel on olemas üks standardvariant – nn normkirjakeel.

18. Regionaalsed variandid (1) Regionaalsed sõnavaralised variandid – murded ja kohalikud kõnekeelekujud. Sõltuvad piirkonnast, sotsiaalsest kihist, kommunikatiivsest situatsioonist ja kõneleja rollist. Foneetiliste ja morfosüntaktiliste tunnuste kõrval on olemas ka paikkondlikult markeeritud sõnavara, mis võimaldab nt otsustada, missugusest Eesti piirkonnast kõneleja pärit on. Nt saared, Võru- ja Setumaa, Kirde-Eesti.

19. Regionaalsed variandid (2) Tänapäeval tegeldakse maailmas üha enam linnakeelte uurimisega. Eri linnades on kasutusel teatud määral erinevad kõnekeelekujud, mis erinevad nt maapiirkondades kõneldud keelest. Linnakeeled kui murrete ja kirjakeele sulamid. Regionaalsed kõnekeelekujud näitavad paikkondlike dialektide lähedust või kaugust. Eestis nt vastandub kõige selgemalt Põhja- ja Lõuna-Eesti keelekuju. Lõunaeesti regionaalsed keelekujud on tugevamalt murdelise varjundiga. Ka linnakeeltesse võetakse üle murdelisi lekseeme, kuid selle kõrval on olemas ka linnade erisõnavara (vähemalt võib seda eeldada suuremate linnade nagu Tartu ja Tallinna puhul).

20. Sõnavara sotsiaalne markeering Sotsiaalsed faktorid mõjutavad sõnavara. Lingvistilise kategooria nimetusena tähistab seda termin sotsiaalne variant. Selle all, mida nimetatakse eesti keeleks, tuleb mõista erinevaid keelekasutusvorme, mida on võimalik kirjeldada kui teatud spetsiifiliste tunnuste summat. Need tunnused jagunevad eri keeletasandite vahel.

21. Earühmade sõnavara (1) Võib vahet teha eri vanusegruppide keele vahel: lastekeel (alates esimestest sõnadest kuni eelkoolieani), õpilaste janoortekeel (hõlmab ka üliõpilaste keelt). Selle kihistuse raskuspunkt on teatud kindlatel funktsionaal-semantilistel valdkondadel, eriti palju on väärtustavaid sõnu ja isiku-või rühmasõnu. See on kiiresti muutuv ja regionaalselt erinev sõnavara, mida iseloomustavad tüüpiliselt loov suhtumine standardsõnavarasse (selle mugandamine tähendusvariante lisades); rohke vulgarismide ja tabusõnade, madalkeelsuse kasutamine; uute intensiivistavate adverbide või adjektiivide kasutamine (cool, mega-cool, äge, mõnna); interjektsioonide ja emotsionaalsete sõnade eelistamine (täiega, vingelt); originaalsete tervitusvormelite kasutamine (tšauki, jou) ja sõnamängud.

22. Earühmade sõnavara (2) • Järgmine eristuv rühm on töötavatetäiskasvanute keel (heterogeenne), sellele järgneb seenioride e vanurite keel. Viimast iseloomustab vananenud sõnavara sage kasutus (Eestis ka murdejooned, nt eila, õhta, praegalt, pliita), parem fraseoloogia tundmine ja kasutamine, arenenud semantiline kompetents.

23. Habituaalne sõnavara Omaette valdkonnana sotsiaalselt markeeritud sõnavara all võib rääkida habituaalsest e harjumuspärasest sõnavarast. Habituaalse sotsiolekti moodustavad püsivalt kokku kuuluva kasutajaskonnaga ühiskonnagrupid. Selle sees tuleb arvestada sooliste ja staatuslike iseärasustega. Nt prototüüpset naistesõnavara iseloomustatakse järgmiste tunnustega: sagedasem pehmendavate partiklite, adverbide või modaalverbide kasutamine; vähesem vulgarismide kasutamine; sagedasem abisõnade kasutamine. Pintsaklipslaste (yuppie’de) sõnavara (bürokraatiakeel), nt tänasel päeval, antudvaldkonnas, võtmefiguurid, jätkusuutlikkus.

24. Ajutine sõnavara, erialasõnavara Ajutised sotsiolektid esinevad lühiajaliselt teatud hobi või muu vaba aja veetmise vormi alusel moodustuva grupi piires. Siia kuuluvad ka ametikeeled. Enamiku erialakeelte puhul saab rääkida teooriakeelest, ametikeelest ja erialasest üldkeelest. Erialakeele keskmes on terminid, mis on ideaaljuhul täpselt defineeritud, kindlad ja ühetähenduslikud. Nad on osa terminoloogiasüsteemist ja alluvad normimisele. Terminid määratletakse definitsioonidega, mille puhul eristatakse loogika- ja teadusteoorias kaht definitsiooniliiki: nominaal- ja reaaldefinitsioone. Nominaaldefinitsioonides ühendatakse ja määratletakse tähendused sünonüümide või sünonüümsete väljendite abil. Reaaldefinitsioonides lähtutakse konkreetsest denotaadist ja püütakse kirjelduses hõlmata sellest olulisimat.

25. Erialasõnavara Kuna erialakeeled jagunevad kihtidesse kommunikatsioonivaldkonna, eriala (uurimine, õpetus, amet vm), meediumi (suuline või kirjalik) ja tekstiliigi järgi, jagunevad nii ka erialasõnad. Terminite kõrval on seetõttu olemas veel pooltermineid (mis pole nii täpselt defineeritud kui terminid) ja erialažargonisme, nn „töösõnu”, millele ei esitata täpsuse nõuet.

26. Kordamiseks • 1. Miks laenatakse sõnu teistest keeltest? • 2. Mis eristab laensõnu võõrsõnadest? • 3. Iseloomustage tõlkelaenude kaht liiki. • 4. Mida tähendab regionaalne markeering sõnavaras? • 5. Missuguste earühmade sõnavara erineb teistest kõige markantsemalt?