Klass Gammaproteobakterid
This presentation is the property of its rightful owner.
Sponsored Links
1 / 77

Klass Gammaproteobakterid PowerPoint PPT Presentation


  • 60 Views
  • Uploaded on
  • Presentation posted in: General

Klass Gammaproteobakterid. Klass Gammaproteobakterid. Kokku kuulub klassi 14 seltsi. Gamma-proteobaktereid on fenotüüpiliselt palju uuritud, sest siia kuulub palju meditsiiniliselt olulisi liike, nagu enterobakterid. Tegel ikult on ka selles alamhõimkonnas fenotüübiline kirevus suur.

Download Presentation

Klass Gammaproteobakterid

An Image/Link below is provided (as is) to download presentation

Download Policy: Content on the Website is provided to you AS IS for your information and personal use and may not be sold / licensed / shared on other websites without getting consent from its author.While downloading, if for some reason you are not able to download a presentation, the publisher may have deleted the file from their server.


- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - E N D - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Presentation Transcript


Klass gammaproteobakterid

Klass Gammaproteobakterid


Klass gammaproteobakterid

Klass Gammaproteobakterid

Kokku kuulub klassi 14 seltsi. Gamma-proteobaktereid on fenotüüpiliselt palju uuritud, sest siia kuulub palju meditsiiniliselt olulisi liike, nagu enterobakterid. Tegelikult on ka selles alamhõimkonnas fenotüübiline kirevus suur.

Gammarühmas on fototroofe (purpursed väävlibakterid), kemotroofe, niitjaid baktereid (Beggiatoa, Thiothrix, ), pseudomonaadid, jne.

Vinogradski joonistus niitjast väävlit oksüdeerivast bakterist Beggiatoa


Klass gammaproteobakterid

Klass Gammaproteobakterid

Autotroofidest kuuluvad gammarühma osad väävlit oksüdeerivad bakterid ja purpursed väävlibakterid


Klass gammaproteobakterid

Klass Gammaproteobakterid

Heterotroofidest on enim läbi uuritud sugukond Enterobacteriaceae


Klass gammaproteobakterid

Selts Chromatiales

Siia kuuluvad purpursed väävlibakterid. Anoksügeensed fotosünteesijad.

Perekondi:

Chromatium

Lamprocystis

Thiocapsa

Thiopedia

Thiospirillum

Ectothiorhodospira

Fotosünteesil kasutavad välise redutseerijana väävliühendeid (H2S, tiosulfaat), mille oksüdatsiooni vaheprodukt elementaarväävel ladestub ajutiselt rakku väävliteradena.


Klass gammaproteobakterid

Selts Chromatiales

Purpurne S-bakter Chromatium on üks suuremaid baktereid. Pildil on ta näha faaskontrastmikroskoobis. Näha on tema punane värvus ja väävliterad raku sees.


Klass gammaproteobakterid

Selts Chromatiales

Fotol: (vasakult) Chromatium, Thiospirillum, Thiopedia.

Rakkudes näha väävliterad.


Klass gammaproteobakterid

Selts Chromatiales

Thiopedia ränivetika ümber


Klass gammaproteobakterid

Selts Xanthomonadales

Tuntuim liik Xanthomonas campestris. Taimepatogeen. Kollaselt pigmenteerunud. Põhjustab taimedel kudede närbumist. Toodab ksantaankummi, mis ummistab taime juhtsooned ja taim ei saa enam vett kätte. Ksantaankummi kasutatakse toidupaksendajana.

Xanthomonase limased kolooniad


Klass gammaproteobakterid

Selts Xanthomonadales

Lysobacter

Perekond loodi 1978. a. Baktereid, kes praegu sinna kuuluvad, tunti küll ka varem, kuid siis klassifitseeriti neid perekondadesse Cytophaga, Flexibacter, Sorangium ja Myxobacter. 16SrRNA uuringud näitasid, et Lysobacter on omaette perekond ja ta on suhteliselt sarnane perekonnaga Xanthomonas ja ta paigutati proteobakterite hulka.

Siia kuuluvad graamnegatiivsed pulgad, kes liiguvad libisevalt. Rakud on silindrilised, saledad ja võivad moodustada väga pikki filamente- kuni 70 mkm pikad. Need filamendid on ilmselt mittejagunenud rakud.

Et Lysobacter liigub libisevalt, siis valguvad tema kolooniad tardsöötmel laiali ja võivad olla väga õhukesed ja suured.


Klass gammaproteobakterid

Selts Xanthomonadales

Lysobacter

Lysobacter elab mullas, laguneval orgaanikal ja ka vees. Lysobacterite hulgas on palju eksoensüüme ja AB tootvaid tüvesid. Vees on nad tsüanobakterite lüüsijad ja sageli määratakse nende arvukust nii nagu faagidelgi lüüsilaike moodustavate ühikutega tsüanobakterite murul. Mullas ilmselt lagundavad lüsobakterid teisi baktereid ja võibolla ka mingeid orgaanilisi biopolümeere. Kõik lüsobakterid lagundavad näiteks kitiini ja seda saab kasutada nende isoleerimiseks.

Lüsobakterid on huvitavad just seetõttu, et nad suudavad rünnata ja lüüsida elusaid tsüanobakterite rakke. Esmalt kahjustatakse kesta lüsotsüümiga või mõne lüsotsüümilaadse ensüümiga, seejärel seeditakse rakusisu ära. Heterotsüstid ja akineedid on vähe vastupidavamad, kuid lõpuks seeditakse ka nende sisu ja ainult kestad jäävad alles. Kuna lüsobakterite ekstraktid ei suuda teisi baktereid lüüsida, siis arvatakse, et lüütilised ensüümid on seotud Lysobacteri rakukestaga. Lysobacter liigub ise aktiivselt saagi poole, atraktandiks võib olla tsüanobakteriaalsel FS-l eralduv hapnik.Kui üks rakk miidis on lüüsitud, siis liigub Lysobakter edasi ja kinnitub uuele rakule niidis.


Klass gammaproteobakterid

Selts Xanthomonadales

Lysobacter

Arvatakse, et lüsobakterid pole mingid kiskjad bakterid, vaid et nad lihtsalt armastavad samasuguseid tingimusi, nagu tsüanobakteridki ja seetõttu võib neid koos leida. Kui tekib toiduga raskusi, siis nad lüüsivad vahelduseks veidi tsüanobakteri rakke ka.

Mitmeid uusi AB on isoleeritud Lysobacteritest: tsefabaktiinid, müksiin, lüsobaktiin jne. L. antibioticus toodab seentevastast AB müksiini, mida toodetakse ja kasutatakse veterinaarias mükooside raviks.

Lysobacterid toodavad ka eksoensüüme, mis lüüsivad seenerakku, nii elusat kui ka surnud rakku. Saab kasutada seeneraku kesta mahavõtmiseks ja pärmiekstrakti valmistamiseks.

Lysobakterid toodavad ka proteaase.


Klass gammaproteobakterid

Selts Xanthomonadales

Nevskia on jätketega veebakter


Klass gammaproteobakterid

Selts Thiotrichales

Perekonnad Achromatium, Beggiatoa, Leucothrix, Thioploca, Thiospira, Thiothrix, Thiomargarita.

Neid baktereid nende hulgast, kes oksüdeerivad redutseeritud S-ühendeid ja kes pole fotosünteesijad, nimetatakse värvusetuteks S-bakteriteks.

Beggiatoa on hästi läbi uuritud niitjas libisev väävlit oksüdeeriv bakter. Niidid sageli üksteisega läbi põimunud. Looduslikes Beggiatoa kultuurides on leitud väga erineva diameetriga niite: 1 m-120 m. Niidid koosnevad silindrilistest rakkudest ja võivad kasvada kuni 1 cm pikkuseks. Terminaalsed rakud on ümardunud. Kui toitainete varud ammenduvad, siis niidid lagunevad 3-10 raku pikkusteks juppideks.

Looduses levinud H2S rikkas vees ja aeroobsete ja anaeroobsete tsoonide piirpindadel (mudas ja selle pinnal).

Beggiatoa oli bakter, kellel Sergei Vinogradski näitas, et bakterid saavad energiat anorgaaniliste ühendite oksüdatsioonist. Pani aluse kemolitoautotroofsete bakterite uurimisele.


Klass gammaproteobakterid

Selts Thiotrichales

Beggiatoa, rakkudes näha väävliterad


Klass gammaproteobakterid

Selts Thiotrichales

Niitjas värvusetu väävlibakter Thiothrix. Rakkudes näha väävliterad. Thiothrixi niidid moodustavad rosette. Kinnitusplaatide kaudu agregeeruvad.


Klass gammaproteobakterid

Selts Thiotrichales

Leucothrixon samasugune rosette moodustav niitjas bakter, aga ta on heterotroof ja S-ühendeid ei oksüdeeri. Aeroobne merebakter, kes elab epifüüdina merevetikatel. Tal on küllalt suure diameetriga rakud ja huvitav elutsükkel. Stanier kirjeldas seda bakterit kui Thiothrixi värvusetut heterotroofset analoogi.


Klass gammaproteobakterid

Selts Thiotrichales

Leucothrixi filamendid on 2-3 mkm diameetriga ja võivad olla kuni 0.5 cm pikad. Filamentides on selgesti eristatavad rakuvaheseinad. Niidid ei liigu libisevalt. Kui keskkonnatingimused on ebasoodsad (vähe toitu), siis filamendi rakud ümarduvad ja muutuvad goniidideks, mis vabanevad enamasti niidi tipuosas.

Goniidid liiguvad tahkel pinnal libisevalt, kinnituvad, moodustvad kinnitusplaadi ja moodustavad uue niidi. Kui goniide on rohkesti, siis nad võivad omavahel kinnitusplaatidega agregeerida ja moodustada roseti. Goniidid on seega edasikandumise vahenditeks. Samasuguseid goniide moodustab ka Thiothrix. Goniidid on funktsionaalselt sarnased sinivetikate hormogoonidega.


Klass gammaproteobakterid

Selts Thiotrichales

Väga huvitav on see, et Leucothrix võib rikkal söötmel kasvades end sõlme siduda. See võib tuleneda sellest, et üks filamendipool kasvab kiiremini kui teine ja nii tekib silmus, millest filament hiljem läbi kasvab. Selliseid sõlmi on täheldatud ka Thiothrixil.

Kas Leucothrix ja Thiothrix on lähedased? Tundub, et on. Igatahes Thiothrixit, mis on kaotanud oma S-terad, on võimatu Leucothrixist eristada. Mõlemad on niitjad, moodustvad goniide ja rosette.


Klass gammaproteobakterid

Selts Thiotrichales

Thiomargarita namibiensis on suurim bakter (palja silmaga nähtav), kes oksüdeerib H2S nitraadiseoseliselt. Suurema osa raku ruumalast võtab enda alla suur nitraadivakuool. Rakkudes näha ka väävliterad.


Klass gammaproteobakterid

Selts Thiotrichales

Huvitav bakter on Thioploca. See on väga suur niitjas S-ühendeid oksüdeerv kemolitoautotroof, kelle mitut niiti ümbritseb ühine tupp. Niidid võivad olla kuni 7 cm pikad. Üksikud rakud ka väga suured: 15-40 mkm x 60 mkm. Need niidid moodustavad mere kaldaalade põhjas mikroobseid matte. Sellised tohutu pindalaga matid on kirjeldatud Tshiili ranniku lähedal. Thioplocal on näidatud, et need bakterid saavad S anaerobioosis oksüdeerida nitraadiseoseliselt. Nad denitrifitseerivad, moodustades nitraadist N2.

Thioploca niidid ühises tupes


Klass gammaproteobakterid

Selts Thiotrichales

Piirkonnas, kus elab Thioploca, toodetakse vees fotosünteesil väga palju orgaanilist ainet. Seda settib ka mudasse ja mudas toimub väga aktiivne sulfaatide redutseerimine nende orgaaniliste ainete oksüdatsiooni arvel. Moodustuva sulfiid oksüdeerivad efektiivselt mudas Thioploca rakud, kasutades oksüdandina nitraati.

On näidatud, et Thioploca rakud roomavad limatupest välja vette, kus nad koguvad rakkudesse “vakuoolidesse” nitraati (kuni 500 mM). Siis roomavad nad oma väävelvesinikurikkas mudas paiknevatesse niidituppedesse tagasi ja oksüdeerivad H2S veest varutud nitraadiga.


Klass gammaproteobakterid

Selts Legionellales

Siia kuuluvad perekonnad Legionella ja Coxiella.

Legionella.

Legionella on väike graamnegatiivne pulk, millel vöib olla ka limakapsel. Liiguvad 1-3 polaarse viburi abil. Nad on kemoorganotroofsed, neil puudub glükoosi transportsüsteem ja nad ei kasuta ka teisi suhkruid. C-allikana kasutavad aminohappeid.

Tuntuim liik on L. pneumophila, mis põhjustab legionelloosi.

Legionelloos on äge kopsupöletikulaadne haigus. Avastati 1976. a., kui Ameerika leegionäride kogunemisel 3000 osavötjast 189 haigestus ja 29 suri. Kui uuriti haiguse sümptoome, siis selgus, et legionelloosi oli ilmselt surdud ka palju varem, kuigi haigusetekitaja oli jäänud määramata.


Klass gammaproteobakterid

Selts Legionellales

Legionella on tavaline mulla- ja veebakter. Satub inimese hingamisteedesse aerosoolina näiteks saastunud öhukonditsioneerimisseadmetest.

Bakterid paljunevad alveolaarsete makrofaagide fagosoomides. Toodavad tsütotoksilisi eksoproteaase, millega nad kopsukudet kahjustavad. 2-10 päeva pärast nakatumist ilmnevad gripi sümptoomid, lihase- ja peavalu. Siis ilmnevad körge palavik, kuiv köha ja valu rinnus ja kopsupõletik. Vöib esineda ka iiveldus ja köhulahtisus.

Ravitakse erütromütsiiniga või rifampiiniga. Toodavad beeta-laktamaase ega ole tundlikud penitsilliinile ega tsefalosporiinile. 3-6% haiglapneumooniatest on põhjustatud Legionella poolt. Levinud just immuunpuudulike haigete hulgas.

Et hoida haigust ära, peaks konditsioneerimisseadmeid puhastama (klooritama jne.)


Klass gammaproteobakterid

Selts Legionellales

Coxiella burnetii on Q-palaviku põhjustaja, rakusisene parasiit.

Bakterit kannavad edasi puugid, kuid ta võib tungida inimorganismi ka hingamisteede kaudu aerosoolina.

Coxiella moodustab spooritaolilisi tsüste, mistõttu püsib õhus eluvõimelisena pikka aega.


Klass gammaproteobakterid

Selts Oceanospirillales

Perekond Oceanospirillum.

Perekond Oceanospirillum loodi 1973. a., aga bakterid, kes sinna kuuluvad, olid väga ammu tuntud ja neid klassifitseeriti perekonda Spirillum.

Oceanospirillumil on jäik graamnegatiivne helikaalne rakukest. Rakud liiguvad bipolaarsete viburitega. Viburid on kimbus. Raku sees on PHB terad. Vanades kultuurides moodustuvad tsüstid. Okeanospirillid on aeroobsed kemoorganotroofidja aminohapped või orgaanilised happed on neile C-allikaks.

Vajavad kasvuks merevett. Neid saab isoleerida mereveest, mädanenud meretaimedelt, merekarpe ümbritsevast mudast jm. Merespirillide isoleerimiseks peab kindlasti kasutama rikastuskultuure, sest nad enamasti ei domineeri, kuna on aeglase kasvuga. Spirille õnnestub paremini rikastada veest, kus on rohkesti org. ainet. Selektiivse C-allikana võib lisada suktsinaati või laktaati ja meresoolasid peab ka lisama. Nn synthetic sea water.


Klass gammaproteobakterid

Selts Pseudomonadales

Siia kuuluvad perekonnad

Pseudomonas, Azomonas, Azotobacter, Cellvibrio,Lampropedia, Thermoleophilum, Xylophilus, Acinetobacter, Psychrobacter

Pseudomonas

Perekonda kuuluvad sirged või veidi kõverdunud pulgad. Liiguvad ühe või mitme polaarse viburiga. Ei oma tuppesid ja jätkeid. On kemoheterotroofid. Enamasti aeroobsed, kuid mõned liigid võivad ka nitraadiga hingata. Kõigil on töötav TCA tsükkel. Heksoosid lagunevad ED rajas. Esimeses Bergey käsiraamatus oli perekonnas Pseudomonas väga palju liike, mis üksteisest rRNA järjestustelt tugevasti erinesid. Nüüd on paljud nendest liikidest kantud uutesse perekondadesse Burkholderia, Comamonas, Deleya,Ralstonia jt..


Klass gammaproteobakterid

Endine nimi

Uus nimi

Praegune proteobakterite rühm

P. aeruginosa

P. aeruginosa (perekonna tüüpliik)

Gamma

P. acidovorans

Comamonas acidovorans

Beeta

P. aminovorans

Aminobacter aminovorans

Alfa

P. cepacia

Burkholderia cepacia

Beeta

P. diminuta

Brevundimonas diminuta

Beeta

P. flava

Hydrogenophaga flava

Beeta

P. maltophilia

Stenotrophomonas maltophilia

Gamma

Selts Pseudomonadales

Pseudomonas.


Klass gammaproteobakterid

P. solanacareum

Ralstonia solanacareum

Beeta

P. saccharophila

Ralstonia saccharophila

Beeta

Selts Pseudomonadales

Praeguses perekonnas Pseudomonas eristub hästi fluorestseeruvate pseudomonaadide rühm, kuhu kuuluvad P. fluorescens, P. aeruginosa, P. putida ja P. syringae.


Klass gammaproteobakterid

Selts Pseudomonadales

Selts Pseudomonadales

P. aeruginosa.

Tüüpiline mullamikroob, denitrifitseerib ja osaleb N-ringes. Monotrihh, toodab proteaase ja elastaasi, fluorestseeruvat pigmenti ja sinakat pigmenti püotsüaniini. Kolooniad sageli limased tänu kapslile (alginaat). Kapsel on ka üks olulisim virulentsusfaktor, mis aitab tal koloniseerida igasugu pindasid.

Sinakas pigment P. aeruginosa’l on püotsüaniin


Klass gammaproteobakterid

Selts Pseudomonadales

P. aeruginosa.

On tinglik patogeen. Pöhjustab haava-, uro-, kõrva-, silma- hingamisteede- jt. infektsioone.

Kuna ei ole invasiivne, vajab sissetungimiseks koevigastust.

Koloniseerib edukalt põletushaavu (haava pind kattub sinirohelise mädaga) ja teisi suuri haavasid. Ta on tüüpiline haiglainfektsioonide põhjustaja. Haigestuvad kehva immuunsüsteemiga patsiendid: verehaiguste põdejad, vähihaiged. Levib ka kateetritega, intubatsioonitorudega, mida ta koloniseerib jne. Ujujatel võib põhjustad kõrvapõletikke ja ta koloniseerib ka kontaktläätsi. Paljud isolaadid toodavad eksotoksiin A-d, mis toimib valgusünteesi elongatsioonifaktorile, nagu difteeriatoksiingi. Tüved, mis seda toksiini ei tooda, on avirulentsed. Väga resistentne AB-dele, kuid tundlik polümüksiinile.


Klass gammaproteobakterid

Selts Pseudomonadales

P. fluorescens.on psührofiil, kes põhjustab jahutatud toiduainete (piim, liha, munad) riknemist, kuna on proteolüütiline ja lipolüütiline. Ei tooda püotsüaniini. Harva patogeenne, kuna ei kasva hästi 37oC juures. Võib kasvada jahedas hoitud verepreparaatidel.

P. putida on mullabakter, kes lagundab fenoolseid ühendeid.

P. syringae on taimepatogeen, kes põhjustab taimedel külmakahjustusi.

Jäätuumade pöhikomponendiks on suured 118 kD suurused valgud, mis on seotud raku pinnaga. Tal on palju patovare, mis nakatavad erinevaid taimi (sojauba, tomatit jne). P. syringae toodab ka sahharoosist levaani, kasutades selleks levaansukraasi.


Klass gammaproteobakterid

Selts Pseudomonadales

P. syringae kahjustus sojalehel


Klass gammaproteobakterid

Selts Pseudomonadales

Acinetobacter

Perekonda liideti algselt graamnegatiivsed liikumatud mittepigmenteerunud pulkbakterid. Paljudel tüvedel on kapsel. Looduses on nad laialt levinud mullas, vees ja reovees.

Neid on ka toiduainetes: piimas ja lihas. Arvatakse, et Acinetobacter põhjustab lihatoodete, just kanaliha, riknemist ja ka siis, kui neid hoitakse madalatel temperatuuridel, isegi külmutatult.

Acinetobacter põhjustab ka haiglainfektsioone. Haiglates levib A. baumannii. Sagedamini seotud hingamis- ja kuseteede haigustega. Intensiivraviosakondades on suhteliselt tavaline haiglainfektsioonide tekitaja. Sageli resistentne paljudele Abdele.

C-allikatest kasutavad nad alkohole, org. happeid, hargnemata ahelaga alkaane ja aromaatseid ühendeid: fenooli, kresooli, toluooli jne. Seega on nad olulised mimete fenoolsete reoainete lagundamisel vees ja mullas.


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

Kaks olulist perekonda: Vibrio ja Photobacterium

Fakult. anaeroobid, g(-) sirged või kõverdunud pulkbakterid, kes on oksüdaaspositiivsed ja liiguvad polaarsete viburite abil. Kasutavad peamise energiaallikana glükoosi. Neid on nimetatud ka mere-enterobakteriteks.

Enamus on veebakterid: meri ja magevesi.

Vibrio (vajab Na, võib helendada)

Photobacterium (vajab Na, helendab)


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

Nimi Vibrio võeti kasutusele juba 1854. a. Pacini poolt, kes kirjeldas kooleratekitajat.

Robert Koch aga kasvatas seda bakterit esimesena puhaskultuuris. Isoleeris ta kooleraepideemia ajal Indias ja Egiptuses 1883. aastal.

Seltsi Vibrionales esindajaid leidub enamasti vees. Enamus on mittepatogeensed, aga on ka paar inimese patogeeni (V. cholerae, V. parahaemolyticus).

Vibrio cholerae


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

V. cholerae. Suhteliselt pikk sale vibrioon. Põhjustab koolerat. V. cholerae’t leidub inimese soolestikus, kus ta põhjustab erineva raskusastmega kõhulahtisusi kuni surmaga lõppeva koolerani välja. Teda leidub ka vees, kui vesi on saastunud koolerahaigete fekaalidega.

Kui V. cholerae rakud satuvad vee või toiduga inimese organismi, siis osa rakke jääb maomahla happelisusele vaatamata ellu ja koloniseerib peensoole epiteeli ja hakkab tootma kooleratoksiini.

Eestis registreeriti 1993. a. kaks koolerajuhtu. Ilmselt oli haigus toodud sisse Bulgaariast. Ohtlik on see, et pärast haigusest paranemist võib ca 20% inimestest jääda bakterikandjateks.

Resistentsust Abdele ei teki sageli ja seetõttu allub koolera päris hästi AB ravile.


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

V. cholerae.

Kooleratoksiin on valguline, kodeeritakse kromosoomis ja koosneb erinevatest subühikutest: A1, A2 ja 5 B-subühikut. B-subühikud seostuvad spetsiifilise repseptoriga gangliosiid G1ga sooleraku pinnal. Seejärel A1-subühik aktiveerib adenülaadi tsüklaasi ja tõuseb cAMP tase. See põhjustab soolade ja sellelga kaasneva vee hüpersekretsiooni rakkudest soolevalendikku.

Raviks kasutatakse suu kaudu soolalahuse jootmist. Sobib lahus, kus on (g/l) glükoosi – 20; NaCl- 4.2; KCl- 1.8). AB ravi (tetratsükliin).


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

Kui olete reisil mõnes koolera endeemilises piirkonnas, siis:

1. Jooge ainult pudelivett.

2. Mitte jooga jääkuubikutega jahutatud jooki,

3. Süüa ainult korralikult kuumutatud toitu. Toit, mida on kaua soojana hoitud, on ohtlik.

4. Vältida tooreid mereande ja toorsalateid.

5. Piim keeta.

6. Jäätist mitte süüa.


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

V. parahaemolyticus

Põhjustab gastroenteriiti, millega kaasnevad külmavärinad, oksendamine, krambid ja palavik. Ravi on vedelike mahustamine.

Kõik patogeensed V. parahaemolyticuse tüved toodavad hemolüsiine, loodusliku mittepatogeensed tüved on mittehemolüütilised.

Eriti palju on V. p. poolt põhjustatud kõhulahtisust Jaapanis, kus kasutatakse toiduka palju mereande (toores kala, austrid). Kuna bakter talub kõrget soolasisaldust, haigestutatkse näiteks saastunud soolatud kala söömisel.


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

Photobacterium

Nime Photobacterium võttis kasutusele Beijerinck, keda huvitas keskkonnamikrobioloogia.

Juba 1894. a. avaldatud andmed näitasid, et põhilise osa merelistest heterotroofsetest mikroobidest moodustavad kõverdunud või sirged pulgad, kes liiguvad viburitega.

Perekonda Photobacterium kuuluvad väikesed, tömbid pulgad, g(-), liiguvad ühe või mitme polaarse viburi abil. Helendavad, koguvad suurel hulgad PHB terasid, kui neid glükoosil kasvatada. Rikkal söötmel (peptoonil) kasvades PHB ei kogu. Vajavad kasvuks Na.


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

Photobacterium

Photobacterium phosphoreum hiilgamas Petri tassil ja katseklaasis


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

Photobacterium

Merevees laialt levinud. Neid on kalade ja veeloomade pinnal ja ka helenduselundites. P. phosphoreum elab 5 kalasugukonna helenduselundites. Need kalad elavad jahedas sügavas vees. P. p. on psührofiil. Ta kasvab hästi 4oC juures, kuid ei kasva 30oC juures. P. leiognathi elab kahe kalasugukonna helenduselundites. Need kalad elavad soojemas vees, troopikas. Helenduselundites elavatest bakteritest saab kasu kindlasti loompartner, sest valgus aitab neil kontakteeruda omavahel, vastassugupoolt leida. Helendavaid baktereid on väga rohkesti ka merekalade sooletraktis ja ned võivad moodustada 100% aeroobsest heterotroofsest mikrofloorast. Neid on ka lõpustel ja vähem nahal.


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

Photobacterium

Esimesed helenduselundite sümbiondid isoleeriti Malocephaluse helenduselundist. See kala kuulub sugukonda Macruridae. 1921. a. kirjeldas Harvey kalade Photoblepharon ja Anomalops silma all paiknevat helenduselundit, kust isoleeriti helendavaid baktereid. Pöhiline helenduselunditest isoleeritav bakter on P. phosphoreum.

Ka kalmaaridega (squid) elavad sümbioosis helendavad bakterid: Vibrio fischeri ja Photobacterium leiognathi.


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

Helenduselundid

On öönsad näärmelised organid, mis on tekkeliselt ektodermi sissespoistised. Helenduselund on ühendatud väliskeskkonnaga viimajuha kaudu kas otse vöi soolekanali kaudu.

Organi kude moodustab sopistisi, harju, nagu sooleseingi. Harjade vahele jäävad pilud vöi kanalid, mis on täidetud bakteritega. Bakterid toituvad sekreedist, mida epiteelirakud toodavad.

Viimajuha kaudu toimub ilmselt helenduselundi koloniseerimine helendavate bakteritega ja selle kaudu toimub ka liigse baktermassi eemaldamine. Seega saab helenduselundit vaadelda nagu kemostaati.

Helenduselundis on bakterite generatsiooniaeg 10-100 tundi, laborikultuuris samal temperatuuril aga 45 min.

Helendamine saab toimuda ainult O2 juuresolekul.


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

Helendumise biokeemia:

FMNH2 + RCHO + O2® FMN + RCOOH + H2O + valgus

Ensüümiks on lutsiferaas, mis on üks oksüdaas. Reaktsioonis osaleb 2 substraati: lutsiferiin, mis on pikaahelaline aldehüüd ja FMNH2.

Nii FMNH2 kui ka aldehüüd oksüdeeritakse lutsiferaasiga. Flaviin läheb oksüdatsiooni käigus ergastatud seisundisse ja emiteerib sellest vabanedes valgust.

Helendav kalmaar


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

V. ficheri lux-operon

Geenid, mis kodeerivad helendumiseks vajalikke komponente, asuvad lux operonis. Enamusel helendavatel bakteritel on helendusgeenide transkriptsioon indutseeritav autoinduktoriga, milleks on homoseriinlaktoon.


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

Vibrio fischeri lux-gene organization and symbiotic bioluminescence. a ) The lux operon contains luxIfollowed by five genes that are required for light production (luxCDABE) and an additional gene of unknown function(luxG). The luxC, luxD and luxE genes code for components of an acid reductase that converts the long-chain fatty acidtetradecanoic acid into the fatty-aldehyde substrate (tetradecanal) for the light-producing enzyme luciferase. The luxAand luxB genes encode the and subunits of luciferase. The luxI gene encodes the enzyme (autoinducer (AI)acyl-homoserine lactone synthase) that produces the quorum-sensing signal 3-oxo-C6-HSL. The single gene transcribedin the opposite direction, luxR, encodes the signal-responsive transcription activator of the luxICDABEG operon.


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

b) An Australian pinecone fish (12 cm long). Thered organ on the lower jaw is a light organ that contains 1010 V. fischeri cells per ml fluid. The light organ appears redin this photograph because the light-organ tissue is highly vascularized. Australian pinecone fish are nocturnal reefdwellers and they use the light organ to search for prey at night. c | A Hawaiian bobtail squid. This adult squid is 2 cm

long. There is a V. fischeri light organ close to the ink sac within the mantle cavity of the animal. This light organcontains 1011 V. fischeri cells per ml. These nocturnal squid emit light downwards through the mantle cavity and, bymatching the intensity of the moon- and starlight above, they become invisible to predators below them.


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

Geenid, mis kodeerivad helendumiseks vajalikke komponente, asuvad lux operonis. Enamusel helendavatel bakteritel on helendusgeenide transkriptsioon indutseeritav autoinduktoriga, milleks on homoseriinlaktoon.

Kui autoinduktori kontsentratsioon kasvukeskkonnas ületab teatud läve, siis indutseeritakse lux-geenide transkriptsioon.

Kvoorumi tunnetamine! Autoinduktsioon võimaldab lülitada helenduse sisse ainult teatud kultuuri tiheduse juures, siis, kui helendus oleks piisavalt suur selleks, et loomal sellest kasu oleks.

Helendamine võtab palju energiat ja seda ei ole mõtet niisama sisse lülitada.

Vabaltelavate planktoniliste helendavate bakterite hulk vees ei ole enamasti üle 100 r/ml ja seetõttu autoinduktsiooni ei toimu ja nad vees ei helenda.


Klass gammaproteobakterid

Bakterid, kes produtseerivad atsüülhomoseriinlaktoone:

Vibrio fisheri, V. harvey, Pseudomonas aeruginosa, Agrobacterium tumefaciens, Erwinia carotovora. E.herbicola, Rhizobium leguminosarum, Psudomonas solanacareum, Rhizobium meliloti, Aeromonas salmonicida, Citrobacter freundii, Proteus mirabilis, Serratia liquefaciens, Yersinia enterocolitica, Burkholderia cepacia (tinglik patogeen, kes koloniserib tsüstilise fibroosiga haigete kopse)

Mida kontrollitakse autoinduktsiooniga neil teistel bakteritel?

Agrobacterium tumefaciensil näiteks kontrollitakse sellega Ti geenide ülekannet taimegenoomi kasvaja moodustumisel. P. aeruginosal aga kontrollitakse sellega tervet rida rakuväliseid virulentsuse eest vastutavaid toksiine.


Klass gammaproteobakterid

Selts Vibrionales

Kust on see süsteem pärit?.

On kaks võimalust: ta on kas evolutsioonis kujunenud välja varakult, kui eristus graamnegatiivne haru, või on siis levinud horisontaalse geenitriiviga graamnegatiivsete bakterite vahel ja iga erinev mikroob on seda erinevalt kasutanud.

Kuidas selle autoinduktsiooni süsteemi tundmist ära kasutada?

Seda saaks ära kasutada kui märklaudu, et töötada välja uusi antibiootikume, mis takistaks peremeesorganismi koloniseerimist patogeeni poolt. On jub leitud näiteks, et merevetikad toodavad ainet, mis inhibeerib autoinduktsiooni. Seetõttu ei leita helendavaid baktereid merevetikate pinnalt.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Seal on üks sugukond: Enterobacteriaceae, kuhu kuulub 41 perekonda.

Enterobacteriaceae on üks kõige paremini läbiuuritud sugukond bakterimaailmas.

Enterobacteriaceae sugukonda kuuluvad g(-), oküdaasnegatiivsed, asporogeensed pulgakujulised bakterid. Liiguvad peritrihhaalsete viburitega või on liikumatud. Nad on mittehalofiilsed fakultatiivsed anaeroobid. Enamus kasutab glükoosi. Enamus lihtsate toitumisnõudlustega. On kemoorganotroofid ja kas hingavad või kääritavad. Glükoosi jt suhkrute ja suhkuralkoholide kääritamisel moodustuvad happed ja sageli ka gaas. Enamus redutseerib nitraate nitrititeks, v.a. mõned Erwinia ja Yersinia tüved.

Tüüpperekonnaks sugukonnas on Escherichia.

Kõigil enterobakteritel on LPS endotoksiinid ja lisaks paljudel veel ka eksotoksiinid sh. enterotoksiinid ja tsütotoksiinid. Enterotoksiinid põhjustavad kõhulahtisust.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Perekonnad jagunevad käärmistüübi järgi kaheks: ühed moodustavad rohkelt gaasi ja vähem happeid ja teised vähe gaasi ja rohkem hapet.

Gaasiteke sõltub sellest, kas formiaat laguneb gaaside tekkega või ei.

Happetekitajad on Escherichia, Salmonella, Shigella ja gaasitekitajad on Enterobacter, Serratia, Erwinia ja Klebsiella.

Viimased moodustavad markerproduktina butaandiooli.

Laktoosi kasutamine on iseloomulik vähempatogeensetele tüvedele (Salmonella, Shigella ja Yesrsinia ei kasuta, Escherichia ja Citrobacter kasutavad).


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Perekond Escherichia

1885. a. kirjeldas Theodor Escherich imikute soolest isoleeritud bakteri, mille ta nimetas Bacterium coli commune. Hiljem nimetati ta ümber Escherichia coli’ks ja teda peeti tüüpiliseks jämesooles elavaks kommensaaliks. Siiski juba 1907. a. näidati, et ta võib olla ka patogeenne, põhjustades imikutel kõhulahtisust.

Escherichia liigid.

E. blattae on isoleeritud prussaka soolest.

E. fergusonii on isoleeritav nii inimese kui ka loomade soolest.

E. hermanii’d (kollaselt pigmenteeritud) võib isoleerida haavadest, väljaheidetest ja ka verest.

NB! Escherichia on väga lähedane perekonnale Shigella. Seda nii biokeemia kui ka antigeensete omaduste poolest. Enteroinvasiivsed E. coli tüved põhjustavad väga sarnast haiguspilti, nagu Shigella tüvedki. DNA hübridiseerimise alusel peaks Shigella ja Escherichia kuuluma ühte perekonda.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Perekond Escherichia

E. coli detekteerimine ja isoleerimine.

Kuna E. coli esineb pidevalt soolestikus ja arvati olevat mittepatogeenne ja väliskeskkonnas küllalt hästi vastupidav organism, hakati teda kasutama sanitaarse indikaatorina. Seetõttu tuli välja töötada lihtsad meetodid tema detekteerimiseks vees, toiduainetes jm., et ennustada potentsiaalset fekaalset reostust. Võeti arvesse, et E. coli kääritab laktoosi, Salmonella ja Shigella aga mitte ja töötati välja selektiivsed diagnostilised söötmed. Et eristada E. colit teistest laktoosi fermenteerivatest bakteritset töötati välja indooli-, metüülpunase, Voges-Proskaueri ja tsitraattest. Tüvi loeti E. coli’ks, kui ta oli indool- ja metüülpunase testi järgi positiivne ja V-P ja tsitraattesti järgi negatiivne. Praktiliselt kõik tüved eritavad beeta-glukuronidaasi ja selle järgi on neid ka hea testida. E. coli K12 ja mõned teised tüved on katäielikult sekveneeritud.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Kasv EMB (eosine methylene blue) söötmel

E. coli toodab laktoosi kääritades happeid ja seetõttu on kolooniad tumepunased ja metalsed


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

E. coli füsioloogia ja patogeensus

Teda leidub alati inimeste ja teiste püsisoojaste loomade sooles, kuigi ta seal ei domineeri. Oluline on, et ta toodab seal vitamiine (vitamiin K). Kuna ta on fakult. anaeroob, tarvitab ta sooles ka hapnikku ja loob anaeroobsed tingimused. Sooles on E. coli generatsiooniaeg ca 12 tundi. Sooles ta toitub ilmselt limast, pooleldiseedunud toidust, irdunud epiteelirakkudest. Vabu süsivesikuid jt kergesti lagundatavaid toitaineid tal sooles ilmselt palju kätte saada ei ole.

E. coli moodustab kogu jämesoole bakerimassist ca 1%. Kuni 11% vastsündinutest on suu ja nina limaskestadel E. coli’t, mis on sinna sattunud tõenäoliselt sünnituse ajal. E. coli floora stabiliseerub lapse arengu ajal, vaid serotüübid vahelduvad. Väliskeskkonnas esineb teda pinnases, vees, taimedes.

Seedetrakti infektsioone põhjustavad E. coli tüved peavad kleepuma limaskestale, koloniseerima selle, ületama organsimi kaitsemehhanisme, paljunema ja kahjustama peremeesorganismi oma toksiinide jt faktorite abil.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Seedetrakti infektsioone põhjustavad E. coli tüved jagatakse rühmadesse:

1.ETEC – enterotoksigeenne E. coli. Põhjustab suurema osa kõhulahtisustest (travellers diarrhea). Esineb arengumaid külastavatel turistidel ja väikelastel on koos rotaviirusega põhiline kõhulahtisuse põhjustaja. Tüvedel on piilid kleepumiseks, enterotoksiinid, mis põhjustavad kõhulahtisust. Enterotoksiinid ongi põhilised kahjustavad faktor. Haigus võib olla ägeda või kergema kuluga, vahel tõuseb ka väike palavik ja esineb oksendamine.

2.EPEC- enteropatogeenne E. coli. Tüved ei tungi soole limaskesta ega moodusta toksiine. Soole limaskesta kahjustavad oma adhesiooniga. Esineb just imikutel, kui nad rinnapiimast võõrutatakse. Rinnapiimas leiduvad oligosahhariidid takistavad E. coli adhesiooni. Haiguse tunnused: kergem või raskem kõhulahtisus, palavik. Tavaliselt antibakteriaalset ravi ei vaja. Arvatakse, et 20% terveid lapsi on selle tüve kandjad.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

4. EIEC- enteroinvasiivne E. coli. Esineb harvemini kui ETEC. Omab Shigellaga sarnaseid antigeene. Tungib soole limaskesta, kahjustab epiteelirakke, liigub rakust rakku, korraldades ümber aktiinituubuleid. Seega on ta sellest aspektist sarnane Shigellaga. Spets toksiine pole leitud. Kõhuvalu, limane väljaheide, oksendamine. AB ravi pole reeglina vaja.

4. EHEC – enterohemorraagiline E. coli. Bakter produtseerib Shiga-taolist toksiini, mis otseselt kahjustavad sooole limaskesta rakke. Shiga toksiin blokeerib valgusünteesi. Vesine ja verine väljaheide. Palavikku tavaliselt pole. EHEC on praegu Euroopas ja Ameerikas juhtiv E. coli diarröa tekitaja. Loomakarjad on neis maades nakatunud E. coli variandiga O157:H7. Inimesed nakatuvad toiduga, näiteks termiliselt halvasti töödeldud sealiha söömisel. Fast food haigus(hamburgerihaigus). AB ravi ei tehta reeglina.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Enteropatogeensed colid satuvad soolestikku fekaalidega saastunud vee või toiduga. Palju on nakatunud saastunud hakklihaga. Kui toitu korralikult kuumutada, keeta ja küpsetada, siis coli hävib.

Haigestuvad sageli just lapsed, kuid ka turistid. Turistidele on ohtlik just kohalik joogivesi. Ei tasu juua jääga jahutatud kokteile jne.

Ka põrsastel ja vasikatel esineb kolibakterioos ja ka seal on oluline virulentsusfaktor piilid.

Naiste uroinfektsioonidest on 90% E. coli põhjustatud (tsüstiidid ja püelonefriidid). Uropatogeensetel E. coli tüvedel peavad olema spets. Piilid kinnitumaks kuseteede epiteelile. Nad toodavad ka hemolüsiine ja endotoksiine, mis kahjustavad epiteelirakke.

Oluline on ka see, et fekaalidega loodusse sattunud E. coli võib kanda plasmiidseid resistentsusfaktoreid ABdele, mis võivad edasi kanduda teistele bakteritele.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Perekond Shigella

Shigella avastas Jaapani bakterioloog Shiga 1890. a. ja tema auks sai ta ka nime. Shigella ei kasva nii lihtsatel söötmetel, nagu Escherichia. Ta vajab näiteks juurde nikotiinhapet, paljud tüved ka N-aluseid jt. vitamiine. Laktoosi ei käärita ja glükoosist gaasi ei tooda.

Looduslikuks elukeskkonnaks vaid inimeste ja ahvide seedetrakt. Vabalt looduses ei esine.

Perekonnas on 4 liiki:

S. dysentheriae

S. flexneri(loomade ja gayde patogeen)

S. boydii

S. sonnei (nakatab just lapsi)


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Põhjustavad inimestel ja primaatidel düsenteeriat. Geneetiliselt väga lähedane Escherichia coli’le. Shigellat on vaadeldud ka kui enteroinvasiivset ja auksotroofset E. colit.

Batsillaarne düsenteeria e. shigelloos.

Jämesoole infektsioon, lokaalne haigus. Bakter tungib jämesoole limaskesta epiteelirakkudesse fagotsütoosiga. Vabanevad epiteelraku tsütoplasmasse (lüüsivad fagosoomi mebraani hemolüsiiniga), paljunevad ja levivad ka kõrvalrakkudesse, kuid epiteelialusesse koesse ei tungi. NB! Ka temal on näidatud, nagu Listeria monocytogeneselgi, et ta saab peremeesraku aktiini polümeriseerida ja selle abil rakust rakku liikuda. Epiteelis tekib äge põletik, sooleepiteel haavandub. Tekib palavik, mida põhjustab endotoksiin, ja kõhulahtisus, mida põhjustab enterotoksiin. Väljaheide vedel, limane, verine. NB! Shigella verre ei tungi! Shigella invasiivsust epiteelirakkudesse kodeerib plasmiid (suur, ca 220 kb) .

Inimene on Shigella’le väga tundlik ja ei ole vaja suurt hulka rakke sisse süüa, et haigestuda. Maohape Shigellat ei tapa. Raviks kasutatakse AB, nagu ampitsilliini ja baktrimi. Levib Shigellaga saastunud (fekaalidega saastunud) toidu ja veega.

Eestis oli 2003 aastal 143 shigelloosi juhtu.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Perekond Salmonella.

Elab peamiselt inimese ja loomade sooles. Salmonellal on 12 liiki ja tohutult palju serovare (kuni 2400), mida põhjustavad erinevad pinnaantigeenid.

Salmonellad põhjustavad kahte tüüpi haigusi:

1. Kõhutüüfus.

Tekitavad S. typhi ja S. paratyphi A.

Esimesed sümptoomid on palavik ja peavalu.

Tüüfusetekitaja satub organismi suu kaudu, jõuab peensoolde ja tungib selle limaskesta epiteelirakkudesse ja paljuneb peensoole lümfikoes ja makrofaagides. Soole limaskesta tekivad haavandid. Levivad vere ja lümfiteede kaudu, ringlevad organeis ja jõuavad maksast sapipõie kaudu soolde tagasi. Lüüsunud rakkudest vabanev endotoksiin satub verre. Sellega kaasneb veremürgitus (septitseemia). Alguses peale nakatamist on bakterid isoleeritavad verest, hiljem väljaheidetest. Iseloomulik on ka roosatäpilise lööbe teke rinnale ja kõhule. Aitab AB ravi.

Pärast tüüfusest tervenemist võib inimene olla Salmonella kandja kuid või isegi enam. Kõhutüüfus on enam levinud vähe arenenud maades, kus vee puhastamisele ja toiduainete töötlemisele rõhku ei panda. Eestis 2003 aastal ei olnud kõhutüüfuse juhte.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Perekond Salmonella.

2. Salmonelloos e. Salmonella-enteriit e. enterokoliit

Tekitavad S. typhimurium ja S. enteritidis

See on maailmas levinuim Salmonella-infektsioon.

Bakterid esinevad sooleepiteelis (jäävad epiteelirakkudesse) ja verre ei tungi.

Levivad fekaalidega saastunud toiduainete kaudu. Kui organismi satub piisavalt Salmonella Typhimuriumi rakke, siis hakkavad nad sooles paljunema ja ca 12-24 tunni pärast ilmnevad külmavärinad, peavalu, kõhulahtisus, oksendamine, alakõhu krambid, palavik, mis kestavad 2-5 päeva. Kõhulahtisust põhjustab enterotoksiin ja palavikku endotoksiin.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

NB! Salmonella esineb praktiliselt kõikide loomade sooles. Liha saastumine Salmonellaga võib olla tingitud salmonelloosihaigetest loomadest/ lindudest, aga liha võib fekaalidega saastuda ka töötlemise käigus. Kui suur lihatükk pinnalt saastub, siis korralik termiline töötlemine hävitab bakterid. Kui aga Salmonellaga saastunud lihast teha hakkliha, siis võivad Salmonellad seal paljunema hakata ja kui liha pärast väga korralikult ei kuumutata, siis võib saada tugeva mürgituse. Ohtlikud on ka kreemid, majonees, toidud, kuhu lisatakse tooreid mune jms., milles Salmonella võib paljuneda. Kui toiduaineid hoida madalal temperatuuril (4oC), siis Salmonella ei paljune. Salmonella levib üle kogu maailma teda kandvate inimestega ja eksporditavate/imporditavate toiduainetega. Isegi vürtsidest, kakaovõist, shokolaadist ja kookoshelvestest on leitud Salmonellat. Tehakse AB ravi.

Kui loomasöödale lisada kasvustimulaatorina AB, siis muutuvad loomade soole Salmonellad multiresistentseks AB suhtes ja katsed on näidanud, et need tüved levivad edasi ka farmis töötavatele inimestele.

Salmonellaga saastunud toit maitselt ei muutu.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Perekond Klebsiella

Nimetatud Saksa mikrobioloogi Edwin Klebsi auks.

Klebsiella pneumoniae (kopsupõletik). Paks kapsel, liikumatus, ureaasid.

Klebsiella mobilis, K. oxytoca, K. plancticola.

Klebsiella elukoht. Mullas, taimedel, vees.

Klebsiellat saab isoleerida ka taimejuurte pinnalt, kus nad fikseerivad N2. Nad on assotsieerunud mittelibliköieliste taimede juurtega.

Teised enterobakterid ei fikseeri N2. Rakud kleepuvad juurekarvakestele fimbriatega. Klebsiella tüved, mida isoleeritakse taimsest materjalist ja mullast erinevad nendest tüvedest, mis pöhjustavad haigust inimesel. Neil on erinev näiteks kapsli koostis.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Klebsiella infektsioonid inimesel

Klebsiellat on paljude tervete inimeste kurgus ja väljaheidetes. Klebsiella on ka sage haiglainfektsioonide pöhjustaja. K. pneumoniae pöhjustab kopsupöletikku, aga ka uroinfektsioone (ureaasid) ja pöskkoopapöletikku.

Klebsiella rakkudel on ka paks kapsel. See oli esimene virulentsusfaktor, mis Klebsiellal avastati. Klebsiella on ka üks kõige resistentsem bakter AB suhtes, keda seni tuntakse.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Perekond Serratia.

Butaandioolkääritaja. Perekonna tüüpliik on Serratiamarcencens. Möned Serratia liigid sünteesivad punast mittelahustuvat porfüriinset pigmenti prodigiosiini. Pigmenti sünteesitakse ainult jahedas kasvades.

Liike: S. marcescens, S. liquefaciens,

Praegu on teada v. palju Serratia poolt pöhjustatud haiglainfektsioone, milles osalevad just mittepigmenteeritud tüved. Serratiat on palju ka vees ja mullas.


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Perekond Serratia.

Serratia on ka levinud haiglainfektsioonide pöhjustaja: uroinfektsioonid kateteriseeritud patsientidel, hingamisteede infektsioonid intubeeritud patsientidel jne. Serratia virulentsusfaktorite hulka kuuluvad fimbriad, siderofoorid, hemolüsiinid ja proteaasid.

Serratia tüved toodavad ka kitinaasi ja agaraasi.

Serratia on võimeline ka voogama


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Perekond Proteus

Lagundab uureat. Ureaasil on ilmselt roll ka neerukivitöve tekkel. Neeruvaagnas elav Proteus mrabilis produtseerib kapsli limamaterjali, mis vöib olla algseks maatriksiks, mille ümber hakkavad ladestuma soolad neerukivi tekkel. Proteust iseloomustab ka veel vöime tardsöötmel voogata.

Proteus vulgaris ja P. mirabilis (mõlemad liiguvad tardsöötmel) on ohtlikud patogeenid, eriti P. mirabilis, mis annab kuni 90% selle perekonna poolt pöhjustatud infektsioonidest.

Proteus pöhjustab peamiselt uroinfektsioone, kuid on leitud ka hingamisteede, haavade, naha jms infektsioone. Uurea lagunemisel neeriuvaagnas ja põies moodustub ammoniaak, uriin leelistub ja soolad sadenevad välja (neerukivid). Et seda ei juhtuks, antakse haigetele ureaasi inhibiitoreid.

P. vulgarist ja P. mirabilist on ka reostunud vees, mullas, inimese ja loomade väljaheidetes.

P. mirabilis


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Perekond Yersinia. Siia kuuluvad 3 olulist patogeeni: Y. pseudotuberculosis, Y. enterocolitica ja Y. pestis.

Yersinia pestis

Avastasid Kitasato ja Yersin 1894. a. Yersin nimetas ta oma õpetaja Pasteuri auks Pasteurella pestis’eks. Esimesed kirjalikud andmed katku kohta olid piiblis (ca 1320 a ekr.). maailmas on olnud 3 katku pandeemiat, suurim oli 14. sajandil Euroopas. Eestis esines katku viimati Põhjasõja ajal 1710-1712. Katku esineb mitmetes riikides ka praegu. Euroopas ja Austraalias pole viimasel 10 aastal katku esinenud.

Muhkkatk ja kopsukatk

Peamine looduslik reservuaar on närilised. Haigestunud rotid on eriti ohtliku, kuna nad liiguvad seal, kus inimesed elavad. Osa nakatunud rotte sureb, aga osa ei sure ja võib jääda kroonilisteks kandjateks. Inimene nakatub kirpude hammustuste kaudu, aga ka kokkupuutest surnud loomade jäänustega. Y. pestis talub hästi madalaid temperatuure ja võib alla nulli temperatuuril säiluda kuid ja aastaid. Ettevaatust külmunud laipadega!


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Muhkkatk.Kui Yersinia satub kirbu hammustusega inimese verre, siis ta kantakse lümfisõlmedesse, mis suurenevad ja tekivad nn katkumuhud (muhkkatk). Y. pestis paljuneb hammustusepiirkonna lähimates lümfisõlmedes ja paks kapsel takistab tema fagotsüteerimist. Edasi tekivad katkumuhud ka teistes lümfisõlmedes ja bakter tungib verre. Tekib septitseemia, verevalumid, kudede kärbumine (must katk). Kui haiguse algperioodil ravi ei tehta, siis 3-5 päeva pärast inimene sureb. Y. pestis toodab paljusid toksiine, aga millised neist on seotud haiguskuluga, pole täpselt teada.

Suurenenud lümfisõlm (katkumuhk) kaelal


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Kopsukatk.

Katkupisikud satuvad kopsu kas otse sissehingates (süljepiisad) või vere kaudu lümfisõlmedest. Haiguse lõppfaasis köhitakse verist röga. Kui ei ravita, siis 2 päevaga saabub surm. Üldiselt on kopsukatk nii kiire kuluga, et AB ravi ei jõuta teha. ABdest sobivad kloroamfenikool ja tetratsükliin.

Y. pestis paksu kapsliga


Klass gammaproteobakterid

Selts Enterobacteriales

Perekond Erwinia.

Olulised taimepatogeenid. Perkond on saanud nime Ameerika taimeuurija Erwin F. Smithi järgi.

Erwinia tüved grupeeritakse 3 rühma: Amylovora, Herbicola ja Carotovora. Aluseks on biokeemilised reaktsioonid ja patogeensus.

Amylovora rühma kuuluvad liigid on nõudlikud söötmete suhtes ja vajavad orgaanilist N kasvuks. Taimedel põhjustavad närbumist.

Herbicola rühma kuuluvad epifüüdid ja taimepatogeenid, kuid rühmas on ka mullas, vees ja õhus leiduvaid baktereid. Paljud selle rühma bakterid on pigmenteerunud, mis võib neid kaitsta UV kiirguse eest. Jäätekitajad, nagu P. syringagi.

Carotovora rühma kuuluvad pehmemädaniku tekitajad. E. carotovora, E. chrysanthemi, E. ananas jne.


Klass gammaproteobakterid

Selts Pasteurellales

Seltsi kuuluvad perekonnad Pasteurella ja Haemophilus

Perekond Pasteurella loodi 1887. a. ja nimetati Pasteuri auks. Perekonna tüüpliik on Pasteurella multocida.

Perekonna Pasteurella liikmed on imetajate ja lindude limaskestade kommensaalid ja parasiidid. Nad on väikesed graamnegatiivsed kokid vöi väikesed pulgad, liikumatud, fakultatiivsed anaeroobid, katalaaspositiivsed ja oksüdaaspositiivsed. Suhkrute kääritamisel gaasi ei tooda.

P. multocida pöhjustab kodulindudel koolerat (kanakoolera).

Pasteur tegi katseid selle haigusetekitajaga ja avastas vaktsineerimise.


Klass gammaproteobakterid

Selts Pasteurellales

Haemophilus.

Perekond kirjeldati juba 1892. a. Isoleeriti gripihaige rögast.

Siia kuuluvad liikumatud oksüdaaspositiivsed kokobatsillid. Fakult. Anaeroobid. Nõudlikud kasvutingimuste suhtes.

Armastavad kasvad verd sisaldavatel söötmetel. Vajavad kasvuks heemi ja NAD-i.

Kapsliga H. infuenzae tüved on invasiivsed ja põhjustavad meningiiti, endokardiiti, artriiti ja kopsupõletikku. Perekonna teised liigid kuuluvad ülemiste hingamisteede normaalsesse mikrofloorasse ja võivad põhjustada lokaalseid haigusi immuunpuudulikel patsientidel.

2003 aastal oli Eestis 1 Haemophiluse infektsiooni juhtum.


  • Login