Mõnda Eest keelepoliitikast: seadustest, vähemus- ja regionaalkeeltsest ning Euroopast

1. Mõnda Eest keelepoliitikast: seadustest, vähemus- ja regionaalkeeltsest ning Euroopast 02.10.2008 Tartus Tõnu Tender

2. Ettekande alateemad: • Eesti Vabariik 90 • vähemusrahvused ~ rahvusvähemused, vähemus- ja regionaalkeeled • Euroopa mõõde: Euroopa oluliste institutsioonide, organisatsioonide liikmeks saamine on eeldanud ühiste euroopalike väärtuste ~ põhimõtete aktsepteerimist • Mõned olulised keelealased õigusaktid

3. Seaduste tähtsus: Jüri Uluots (1938): õigus ja seadused – eriti põhiseadus – pikendavad riigi ja rahva elu. Üksik inimene on nõrk ja jõuetu, kuid organiseeritult, seaduste abil, võib rahvas palju saavutada. Oluline on seaduse rakendamisel nõnda talitada, et see ei oleks ainult vormiliselt maksev, vaid inimeste arusaamistesse, tõekspidamistesse ja mõtlemisse tungiks.

4. Põhiseadused Eesti Vabariigi põhiseadus (1920) seadustas riigikeelena eesti keele. Eesti Vabariigi põhiseaduse (1992) preambula: Eesti riik peab „tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”. §6 sätestab eesti keele (kui ainsa) riigikeele staatuse riigis.

5. Keeleseadused Eesti keele ja teistekeeltekasutamist Eesti territooriumil on reguleerinud ja reguleeribkeeleseadus (1934, 1989, 1995). 1934. ja 1995. a keeleseadused:vähemuskeelipuudutav – sarnasusiningerinevusi.

6. Keeleseadused 1934 ja 1995 (2007) • Olulisim ühisosa: eesti keele sätestamine Eesti ainsa riigikeelena. • Kuigi mõlemad reguleerivad võõrkeelte ning vähemusrahvuste keelte kasutamise tingimused ja ulatuse riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes ning vähemusrahvuste keelte kasutamise vähemusrahvuse kultuuriomavalitsustes, teevad nad seda mõneti erinevalt. Põhjus: erinev keelepoliitiline olukord, nii Eestis kui ka laiemalt kogu Euroopas.

7. Lähiajaloost. Eesti elanikest I iseseisvuse ajal ja praegu • 1934. aastal elas Eestis1 126 413 inimest, neist 992 520 eestlast (88,1%) ning 133 893 teiste rahvaste esindajat (11,9%). • Kokku elas Eestis 51 rahvuse esindajaid, tuhande piiri ületasid peale eestlaste 7 rahvusrühma: venelased (92656), baltisakslased (16346), rootslased (7641), lätlased (5435), juudid (4434), poolakad (1608) ja soomlased (1088).

8. Lähiajaloost (2) • 1940. aastal elas Eestis u 1 054 000 • 1941. a detsembris u 949 000 • 1945. aasta algul u 854 000 inimest. • Eesti kaotas Teises maailmasõjas nii oma iseseisvuse kui ka u 200 000 inimest, s.o 1/5 elanikkonnast. • Hävitati Eestis ladusalt toiminud kultuuriautonoomia.

9. 2000. aasta rahvaloendus: Eestis on 142 rahvusest inimesi, kokku 1 370 052 inimest: 930 219 eestlast ehk 67,9% 351 178 venelast (25,6% ). ukrainlased – 29 012 (2,1%); valgevenelased – 17 241 (1,3%), soomlased – 11 837 (0,9%) jne

10. Venelaste rahvusrühm koosneb kahest demograafilise ja sotsiaalse käitumise poolest erinevast rühmast: ajaloolisest vene vähemusest, keda on hinnanguliselt 37 500, ja Teise maailmasõja järel siia asunud venelastest, keda 2000. a rahvaloenduse andmeil on üle 300 000 (Katus, Puur, Sakkeus 2000: 54).

11. Emakeelena räägitavaid keeli 2000.a • 109 keelt, st vähem kui rahvusrühmi (142) • paljude rahvusrühmade esindajad ei oska enam oma rahvuskeelt. • kõigis rahvusrühmades, sh eestlased, on rahvuskeelt emakeelena kõnelejate arv rühma liikmete koguarvust väiksem. Ainuke erand on vene keel.

12. Emakeelena räägitavaid keeli 2000.a (2) • 97% Eesti elanikest räägib emakeelena/ esimese keelena kas eesti või vene keelt. Ülejäänud 107 keele rääkijaid on kokku u 3% • Valdav osa oma rahvuskeelt mittekõnelevaid inimesi oli oma emakeeleoskuse minetanud juba enne Eestisse jõudmist ja siirdunud vene keelele

13. Välispoliitika mõjusid keeleseadusele • Eesti keelepoliitikaton mõjutanud taasiseseisvunud Eesti riigi välispoliitika prioriteedid: Eesti soov saada NATO ning ELliikmeks. Nt muudeti riigikogus keeleseadust 14. juunil 2000 ning 21. novembril 2001. 1995. a keeleseadust on muudetud17korda (16 korda seadusega ja 1 kord Riigikohtu otsusega).

14. Erinevusi 1934. ja 1995. a keeleseaduses • 1934: eesti keelele (rahvale) otsest ohtu ei tajutud, suur osa toonasest keeleseadusest keskendus vähemuskeelte kasutamisele. 1995. a on lisaks võõrkeelte, sh vähemuskeelte kasutamise reguleerimisele sätestatud eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded, eesti k. oskuse hindamine tasemeeksamil, eksamisele suunamine, eesti keele tasemetunnistuste kehtetuks tunnistamine, riiklik järelevalve jne.

15. Erinevusi 1934. ja 1995. a keeleseaduses (2) • 1934. a KS-s on terminid ’võõrkeel’ (1934: ’võõras keel’) ja’vähemusrahvuse keel’ sama tasandi terminid. • 1995. a KS ei kuulu need terminid enam samale tasandile: iga keel peale eesti keele ja eesti viipekeele on seaduse mõistes võõrkeel; vähemusrahvuse keel on võõrkeele alaliik.

16. Erinevusi 1934. ja 1995. a keeleseaduses (3) • 1934: vähemusrahvused ja –keeled on nimeliselt fikseeritud: saksa, vene ja rootsi. 1995: fikseerimata (loendamata).

17. Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus (1993) Eesti vähemusrahvusemääratlus: Eesti kodanikud, keselavad Eesti territooriumil; omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga; erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest; on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile.

18. Vene keele mitmetähenduslik staatus • Vene keelon Eestis suure kõnelejaskonnaga võõrkeel. Emakeelena/esimese keelena kasutab seda 95% Eestis elavatest (mitte-eestlastest) eri rahvuste esindajatest, kelle hulka kuulub ka väiksearvuline ajalooline vene vähemus. Vene keele kasutamise võimalused ja tegelik kasutamine igapäevaelu eri valdkondades on määratult laiem kui mistahes teisel võõrkeelel.

19. Erinevusi 1934. ja 1995. a keeleseaduses (4) • Suur osa 1934. a KS keskendus vähemusravuste keelte kasutamise reguleerimisele. 1995. a KS sätestab võõrkeelte kasutamise riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes, kuid märksa põhjalikumalt.

20. Eesti raport EN-ile, sept 2008 2.2.3. Eesti keele erikujud • Eesti õigusaktides ei esine regionaalkeele mõistet.Eesti keelepoliitika on siin mõneti vastuoluline. Eesti keele erikujusid ja mitmikidentiteeti on soositud kultuuriväärtusena, kirjakeele arendamise allikana ja kohaliku eesti identiteedi kandjana. Teisalt on piirkondlikke erikujusid, sh mõnele keelekujule regionaalkeele staatuse omistamise taotlusi tõrjutud.