Väldete õpetamisest põhikoolis

1. Väldete õpetamisest põhikoolis Evelyn Lätt Juhendaja PhD Pire Teras

2. Välteteooriad a) Häälikuvälteteooria – välde tehakse kindlaks häälikute põhjal. • Eesti keeles on lihthäälikutel 3 väldet (lühike, pikk ja ülipikk: kalu – kaalu (om) – kaalu (os), pani – panni (om) – panni (os)) • ning diftongidel ja konsonantühenditel 2 väldet (pikk ja ülipikk: naeru (om) – naeru (os), metsa (om) – metsa (os)).

3. Välteteooriad b) Silbivälteteooria – välde on silbi omadus. Silbid jagunevad lühikesteks ning pikkadeks silpideks. • Lühikesed silbid on esimeses vältes (ka|lu – 1. silp lühike). • Pikad kerge rõhuga silbid on teises vältes (kaa|lu, pan|ni, lau|lu, met|sa (kõik omastavas käändes)). • Pikad raske rõhuga silbid on kolmandas vältes (`kaa|lu, `pan|ni, `lau|lu, `met|sa (kõik osastavas käändes)).

4. Välteteooriad c) Taktivälteteooria – sõna välte üle otsustatakse kõnetakti, peamiselt esimese kahe silbi järjendi põhjal. • Esmavältelises taktis on teine silp esimesest pikem (ka - lu,ni - na, su - lu). • Teisevältelises taktis on mõlemad silbid enam-vähem ühepikkused (kaa - lu, lau - lu, pan - ni, met - sa (kõik omastavas käändes)). • Kolmandavältelises taktis on esimene silp teisest tunduvalt pikem (kaa - lu, lau - lu, pan - ni, met - sa (kõik osastavas käändes).

5. M. Ehala: • Süstemaatiline grammatikakursus (sh ka vältevaheldus) peaks jääma gümnaasiumisse. • Põhikooli grammatikakäsitlus peaks olemapraktiline. • Gümnaasiumi eesti keele struktuuri kursuses on välte käsitlemine vajalik. • Kaoks vajadus sisehäälikute määramiseks, mille harjutamine treenib püsivust, kuid õigekeelsuse omandamiseks pole sellest erilist kasu. • Peast tuleks teada tüvevariante, mitte astmevahelduse reegleid. • Õdeon astmevahelduslik, oda aga astmevahelduseta, ühtegi reeglit, mille alusel vahet teha, pole aga võimalik sõnastada.

6. M. Ehala: • “Põhikooliõpilasele on oluline omandada astmevahelduslike sõnade õiged tüvevariandid (näiteks töötama: töötada, mitte töödata). See, milliste häälikukadude või teisendamiste abil need tüvevariandid saadud on, pole põhikoolis oluline”

7. M. Hint: • Välte käsitlemist põhikoolis ei peaks täielikult vältima - on ju pika silbi kahes vältes hääldamise võimalus (tapa oinas ja tappis oina) eesti keele häälikusüsteemi esilekerkiv nähtus. • Õige poleks ka, kui mitte-eestlastele õpetataks välte olemust (koos vältehääldusega), eesti lapsed aga sellest midagi ei teaks. • Põhjendatud on mõte jätta süstemaatiline astmevahelduse õpetus põhikoolist välja. • Selline reform võimaldaks lükata ka sisehäälikudeesti häälikusüsteemi kirjeldamise ja grammatikakirjanduse ajalukku.

8. Mitut väldet tuleks õpetada? • Traditsiooniliselt põhineb õigekirjaõpetus kolme häälikupikkuse (või välte) eristamisel: koli, (selle) kooli ja (seda) kooli. • Ehala arvates on see tarbetult keerukas, sest üldiselt eesti õigekiri kolme häälikupikkust kirjas ei märgi, v.a sulghäälikute puhul. • Ka sulghäälikute õigekirja iseärasuste (taba, tapa, tappa) õppimiseks piisab kahest häälikupikkusest. Õigekirjaõpetuses eristatakse vaid lühikesi (I välde) ja pikki häälikuid (II või III välde).

9. Mati Hint arvab on Ehala kõige vaieldavam ettepanek sulghäälikute õigekirja käsitlemise põhjendamine: kapi (ühe sulghääliku)kirjutame siis, kui rõhk on täishäälikul ja kappi (kaks sulghäälikut) siis, kui rõhk on sulghäälikul. • Rõhu seostamine helitu häälikuga väga halb lahendus.

10. Mitut väldet tuleks õpetada? • Toom Õunapuu - Miks siiski eristada pikka ja ülipikka täishäälikut (Maali maalis...) või suluta kaashäälikut (Kalle kallas...), kui kirjapilt on sama? • Õpilased tunnetavad II ja III välte erinevust. Kui need välted õigekirja õpetamisel võrdsustada, siis tekib loogiliselt põhjendatud viga: kinas jäi kinni, sest sõnas kinnas on n lühem kui sõnas kinni.

11. Kuidas õpetajad põhikoolis välteid õpetavad? • Millist õppekomplekti õpetajad kasutavad?

12. Millal õpetajad välteid õpetavad? • Enamasti õpetatakse välteid 7. klassis. • 4 õpetajat õpetavad välteid ka 8. klassis. • Kordavalt pöördutakse väldete juurde veel 9. klassis. • Juba 5. 6. klassis puututakse kokku lühikese pika ja ülipika häälikuga. • Üks põhikooliõpetaja ei õpetagi välteid.

13. Milliste teemadega seoses välteid õpetatakse?

14. Milline teooria on õpetajate arvates väldete õpetamiseks kõige otstarbekam?

15. Miks eelistati häälikuvälteteooriat: • Lähtuti iseendast nt ”Olen ise seda nii õppinud ja selgeks saanud.” • Lähtuti õpilasest nt see on õpilasele kõige mõistetavam, sest häälikupikkused on varem selgeks õpitud. • Lähtuti teooriast nt see on kõige lihtsam. • Lähtuti õppekavast nt toetab õigekirja- ning tähendusõpetust.

16. Miks eelistati silbivälteteooriat? • Eelistus võis tuleneda eesti keelest endast. • Lähtuti õpilasest: nt praktika näitab, et õpilastele on see variant kõige paremini arusaadav. • Eelistus võis tuleneda ka teooriast: nt kõige lihtsam, loogilisem. • Eelistus on seotud õppekomplektiga: nt see oli eesti keele õpikus.

17. Huvitavad metoodilised võtted, mida saab kasutada väldete määramisel: • näidete toomine, kus välde eristab sõna tähendust (nt Mari laulab klassi ees; astus esimesse klassi); • lausete moodustamine ainult I, II, III vältes olevatest sõnadest. • sarnase kirjapildiga, aga erinevas vältes sõnade leidmine (analoogiavõte); • kuulamine, hääldamine, et mõista II ja III v erinevust; • silbita, määra silbi liik, häälda sõnu vaikselt kord rõhutatult, kord mitte, et selgitada II ja III välte erinevus; • III-vältelist sõna saab pikalt venitada, nii et selle kõla ei muutu koomiliseks;

18. sõna sisehäälikute määramine – kui sisehäälikute hulgas on üks täishäälik, üks kaashäälik v.a k, p, t, siis on sõna I vältes, sõna vaatamine, sest I-vältelise sõna tunneb ka niisama ära ja III välte ühesilbilistes sõnades ; f ja š võrdlemine k, p, t-ga; luule- või proosateksti esitamine kirjakeele norme silmas pidades (kohaliku eripärana II v liiasus); integreerimine muusikaõpetusega, taktidest rääkimine (ti-ti), noodimärgid; kõndimine: II välde lubab korralikult astuda, III-välteline sõna paneb lonkama;

19. TÄNAN!